First days of the new year have been great and so will be all others :) From the first seconds I knew that 2011 will surely be the best I ever had. I'm gonna graduate. 3 months left with my sweet class. My classmates are like my brothers and sisters. I love them! I'll never forget them and in the beginning I'll probably miss them terribly but I hope I won't be too sad. Life goes on and I have so many good days ahead. Better enjoy each day. People come and people go. Some stay and be close to you forever, somes path moves away from urs. It's important to learn how to let go.

I love living. Sometimes I don't like myself but lukyly these days are rare. My friends love me and I love them. What else matters? My future plans are great! I don't worry too much. I believe that next year at the same time I'll be in Sweden with my family. It doesn't matter where I live. When I'm with them, I'm always home. They just moved to a bigger apartment in Morgongova. It's a much better location than where their former apartment were (in Runhällen). Morgongova is closer to Uppsala. Gosh, I even like the name of that place more :D

I love Kertu!

My dear friend had to write for english class about a friend and she wrote about me. Here it is.

"The person who i´m going to talk about has tought me alot in my life. I could say that she has been my mentor-like she has gave me a lot of importnat toughts to think about.

I met her accidentaly couple of years ago in Rakvere, while she was visiting her boyfriend here. At first she was shy and didn´t even want to look staright into my eyes, but some days later i used internet to get contact with her. She was gracefully suprised to see me wanting to be her friend. Days passed and we started to become closer with every word-it felt like we have so much in common and we had some much to discuss about: people, feelings, relationships, policies, communication...

As well as she has great personality, she shines with happy smile always i´ve met her. The most beautiful thing about her are her almond shaped green eyes what are fitting perfectly with her long slightly streaked blonde hair. She usually wears her hair in ponytale and she doesen´t have a fringe. Her face looks thin and she is fairish. Her pencil thin eyebrows are shaping perfeclty her face and are bringing out her natural beauty. Compeared to me she is about 5 cm taller than i am. Altough she has a great slim figure and tall legs she isn´t wearing skirts a lot but i am quit sure that she would look stunning in skirts and dresses. As all of students she likes to wear casual and comfotable close: like close-fitting blue jeans, different patterned top´s and low-heeled shoes or low-heeled boots. Looking her dresscode i must say that her favourte colours must be green, brown and blue.

Like in the beginning i already started describing her shiny personality i must continue it. As i sayd before, i love everything about her. She can hear all of my problems and give them fair assay. There were also times when we could sit in computer and chat about diffrent topics about 5 hours successively and we didn´t feel bored at all. We had perfect confidence to eachother and when one of us had a problem we could give eachothers a call even in the night time. I also think that we gave eachother support in diffrent situatsions what we had to face in life. Sometimes it felt like we were completeing each other in themes what we at first didn´t know much at all.

But listening and solving the probloms isn´t really all that my firned is good at. She loves sport-especially judo and she was good at it in several years. Unfortunately she injured herself couple of years ago in judo and she has had many surgerys with her knee-but it isn´t as good as it was years ago and makes pain. That is also the reason why she had to gave up judo. But i must say that her love towards judo hasn´t left her, she is still going to competitions with her friends and she is cheering for them.

In conclusion i must say that it is hard to put in words what my friend has gave to me. I feel so lucky that i even met her and hopefully she can say the same things about me. "

Wasn't it sweet? She's so so cute! And I'm also very glad that I met her. There were times when we talked every day. She was my favourite girl and I enjoyed having a conversation with her. It's a pitty that she lives so far away, but like it sayed 'far from distance, near to heart'. Sad that we haven't spoke last year as much as she deserves but I'll make it up to u honey! See u in christmas. Mein Stern! I love u :)

Hope it's not too distractive that I'm writing in english and u'll keep reading stuff I write. I have to practise.


Best word characterizing last weeks is KINKY. First things sticks in throat, then "21st Century Sex", then positions, then people asking what lingery I'm wearing, then making weird videos, then "Lolita" with it's Humber Humbert who had sexual desires all the effing time. Like my friend said "Please do sexwash to my brain".

It's been crazily busy week. On Monday I felt awful cause I slept only 2 hours. I was in the middle of dreamland and reality. Right after school our class went to Vastseliina's boarding school. Our goal was to do some good. First most of us were quite scared. We thought they will dislike us and threw tomatos or sth at us :D I knew from the start that even if they behave ill, they aren't bad. The more we got to know them, the more I started to like them. When we asked what they want for christmas, thay saied that smoke and such.. Gosh, they were only 9 or 10. Seems like even if they have dreams, they don't believe that dreams can come true. Kids from that school didn't have any plans for the future. How could it be possible?? :/ Life has taken their dreams away. It was so unfair. Anyway I hope that I'll see them again soon.

I won't speak about things I had to do because of school this week, but I will talk about how happy I am, that I decided to go there and not some other school. I love my people. Even some teachers are great! Especially my german teacher :D Gosh, she's so funny! We'll make a party in the last german class. Next week on Wednesday. Can't wait!! And my classmates. Oh damn, they are heaven sent!

I haven't sleep normally for so long time. My usual sleephours extends 2-3 hours. What the hell is wrong with me? :D Luckyly the chistmas holiday starts soon.

I love it when you say "got ya". Ur voice and the way u nod ur head... gosh!

In the absence of the sun you will shine and burn and blaze.

I forgot to say, that I love my psychology teacher. She's the only teacher who says we're wonderful and remembers it to us in every class we have with her. She's great! Most teachers say's only negative things. And I think they're incorrect most time.



What if you have only a week left. 7 days and then you're gone for good. What would you do with your remaining time?
When I had only a week, I'd like to spend it with my friends. Those who live right here, and those who are far far away. I'll make my dreams come true. I'll swim with dolphins, dance all night, find my magic man and do some more things.. Sorry, it's too embarrassing to tell it here. No, not embarrassing, but too personal.
Then I wonder, why don't I do all these things right now? Why can't I live my dreams every single day? I could have heaven right here on the earth..



I saw a shooting star the day before yesterday. I felt like it saied to me that everything's gonna be alright. :)

The day before yesterday I had a little crises with my selfesteem. Gosh, how bad it was. People should learn how to love themselves, 'cause they are absolutelly perfect just the way you are. Like in that song of Bruno Mars. Actually I didn't like, that the girl in the video was so gorgeous. Her appearance truly was perfect. It just seemed to be little fake. I would have liked it much more if there wasn't have been so pretty girl.
For me, just to clear it up, perfect doesn't mean that you have to be flawless. Not at all. :)
Anyway me and my selfesteem, we're cool now. :) Stupid me :D



Do you like christmas? And snow? And the peacefulness? I, for example, do. I'd like to have a silence day soon. Then I'm not allowed to talk during the whole day :D Think I'm capable of that. I like to experiment. Think after silence day I appreciate much more the opportunity of talking with my friends whenever I'd like to.
Yeah, christmas is cool :) My mother, little sister and brother comes to Estonia for christmas. That's so great!



I have curly hair today. Seems, like my friends liked it. BUT DON'T CALL ME A BARBIE. I'M NOT PLASTIC. Wanna touch? :D Anyway I had some nice compliments and it made me feel good.

People, compliment each other! Try to see the best of others and let them know how good they are.



Oh, and if here're mistakes, be free to correct me :)

Be positive

Yesterday in the evening I was thinking that I wanna do something good. Save a life or just make people happy. In the morning I already accidentally did a favor for someone. My lovely jeans took a gum what was stuck under the table. So noone's clothes will be ruin because of that gum. :D Exept mine. But that's okey. I don't mind it. I can cut a hole in my jeans. Very sexy :D

In psychology Cherry and Priit discussed about me becoming the president OF UNITED STATES of AMERICA. Cherry was sure, that I'll be it :D It means I should move there soon. Otherwise there will be no president Ev. Good, that my friends consider me as so powerful girl. lol



Don't care, don't care, don't care.... A thousand times more and I may even believe it. Hahha. I should not care what happens. My happiness shouldn't depend on others. I mean that if someone decides not to talk with me anymore, I shouldn't become sad. Cause there's many other's who likes me and who I like. They won't disappeare. They'll stand by me no matter what. These are the people I should care of but not those who may reject me. I don't like to be rejected :/ So DON'T CARE. Who is willing to hit me, when I still ignore my order and I'll be awfully sad because of rejection? Sometimes I really need to be back on the earth. I, hopless girl, live in the clouds too often. I should be okey. Ofc I will, I always do :)

Oh, and I'll win with lottery soon :D

They say what goes up must come down, but don't let me fall.

Bye!
Don't you guys dear to reject me! :/

Parem kui kunagi varem

Täna käis meil koolis Valdo Randpere. Ta pidas maha ülivägeva loengu, kuidas ta oma naisega Rootsi põgenes nõuka ajal ja ta väike laps pidi Eestisse maha jääma. Kuidas ta võitles, et saaks oma lapse enda juurde. Kuidas ta saatis A.Lindgrenile kirja ja põmst tänu viimasele saadetigi Randpere tütar oma vanemate juurde. Ta on nii meeldiv inimene! Rääkis, et tema arust on see "Talendid tagasi koju" (vmt) kampaania on täielik bullshit. Et see 25 inimest, kes siia tuleks, ei annaks midagi. Ja miks arvatakse, et just talendid kuskil laiali on? Ta soovitas noortel pärast kooli lõpetamist just lendu tõusta ja siit minema põrutada. Näha, olla, õppida ja kui tahavad siis tagasi tulla. Ma olen su poolt! Kogu loengu teemaks oli "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?", millele meie külaline lõpuks vastas, et jah. Järjekordselt oli tal õigus. Eesti on ikka sitaks arenenud. Jah, siin pole küll täiuslik, aga ikka kõvasti parem, kui varem. Võib-olla kunagi, kui olen oma trippimised ära teinud, hakkan kodumaad igatsema ja leian, et siin on ikka kõige parem. Võib-olla. Praegu aga tahan kogu maailma tunda ja kogeda. Oleks selline asi olemas nagu maailma kodakondsus, siis ma hakkaks maailma kodanikuks. :D



Mis vahepeal toimunud on? Ma olen nii effing õnnelikuks saanud, et ma tõesti tunnen, et suudan kõigega toime tulla. Mu hinded on paremad. Ajaloo arutluse sain viie, kuigi ma sakin arutluste kirjutamises ja pealegi ei tundunud, et hea töö sai. mu suhted teistega on soojemad, mu suhted iseendaga on teinud läbi tõelise progressi. Life is WODNER FULL. Ma pole vist mitte kunagi niimoodi säranud. See, mis toimub, on nii ulmeliselt hea, et vahepeal mõtlen, et olen totaalselt segi läinud ja kujutan asju ette. Aga ei. Kõik on nii reaalne. Ja võimas. Uskumatu! Ta lubas, et temaga olles lähebki kõik ainult paremaks. Jah, läheb. Ja kui ta mingil põhjusel peaks kaduma, olen ikkagi superõnnelik, sest see, mis ta mu maailmale juurde on andnud, on vapustav. Ta täiendas mind, ta avas mind. Saatus, ma tänan sind, et ta mulle saatsid. I wear my sunglasses, cause he's shining so bright. Mõni ütleb selle kohta, et ma olen armunud. Rumal armunud tüdruk. Ma ei tea, mis see on, aga see inimene paneb mind ennast hästi tundma. Ausalt, mind ei huvita, kui mõni ütleb, et ma olen nii naiivne. Solvaku, kui tahavad. Kadedus on see lihtsalt. Nad ei tea midagi. Nad ei tea, mida ma tunnen. Jumal küll, enam ammu ei oota ma meestest sittagi. Ja kui usungi, et ta on hea ja aus ja siiras? Peab siis inimestest alati ainult kõige halvemat arvama? Ma elan olevikus ja olevikus on hea. See just ongi oluline. Olla õnnelik. Ma ei tea kaua see "teema" kestab, kuid peamine on see, mis praegu on.

Iga päev on uus tunne. Üks kord olen hullult õnnelik, et ma ei tunne vajadust kellegi järele (vastassugupoolt pean silmas), siis järgmine hetk olen liblikaid täis ja leian vana tunde üles ning kolmandal hetkel tahaks nutta, sest avastan, et mul pole teatud isikust ikka veel ükskõik. Oeh, kui masendav see on. No ma ausalt ka, ei taha mingit meest. Päriselt! Aga siiski ei suuda ma külmaks jääda. Effing nõme on. And I can't do nothing about it. Rõve! See on nii tobe, kuidas ma võin selgelt tunda, et mu süda kiiremini ja kõvemini taob, kui ta lähedusse satub. MIKS? Pagan küll! Miks ma olen selliseks loodud, et kui inimesse ära kiindud, siis vahet pole, mida ma ka ei teeks, ei saa ma sellest tundest lahti. No pika aja pärast saan, aga siis pole ka garanteeritud, et see tagasi ei tule nagu bumerang. Väkk väkk väkk. Iiveldama ajab, kui hale see kõik on.

Täna on madalseisu päev nagu näha. Peale selle, et ise genereerin probleeme, tulevad need reaalsed ja tõsised probleemid ise ka ligi nagu kärbsed kärbsepaberile. Võibolla ongi hea, kui need PÄRIS probleemid mul on. Ehk jääb siis vähem aega ise tekitatud jamade jaoks. Uhh jeerum. Vihkan end sellepärast, et ma nii saamatu olen, et ma teen vähem, kui ma suudaks. Näiteks praegu peaksin olema mere taga toeks, aga ma idikas sean kooli takistuseks. Ma loodan, et hiljem seda kahetsema ei pea. :S Lihtsalt ulme, kui eraldatud ma olen oma perekonnast. Ma hullult loodan, et kõik läheb nii nagu ma plaanin ja.. mhh :/ Ma tohutult tahaks.

Heaven on the earth

Enne vaheaega oli mu elu kohtav. Pigistasin endast välja nii palju, kui suutsin ja lõpuks olin tühjem kui neegrilapse kõht. Ma ei meeldinud endale enam. Õnneks oli mul väljapääs sellest kõigest. Rootsi Kuningriik. Sellepärast ootasingi vaheaega. Pärast poolt aastat oli mul võimalus ema, õde ja venda näha. Lisaks sain minna riiki, kus ma varem pole käinud, aga väga olen tahtnud minna. Ma armastasin Rootsit juba enne sinna jõudmist.

Pühapäev. Häälega Tallinnasse minek. Mul vedas. Sain kohe peale. Kahe autoga sõitsin. Teine autojuht algul hirmutas täiega ära. Tal oli seljas poolpikk nahkmantel ja peas nahkmüts, mis kattis vaid pool tema paljast pealage. Ta nägi tõepoolest kahtlane välja. Õnneks polnud välimus ja iseloom omavahel seotud. Tüüp rääkis, kus ta reisinud on. Täpselt see teema, mis mind huvitab.

Laev väljus 18:00. Taas olin lucky bastard. Sain üksikkajuti. Algul mõtlesin, et lähen häävin fanni, aga no.. Jäin oma kajutisse ja pidasin maha private party. Vaatasin telekast ka, mis laevas toimub. Mingid tüübid tegid strippi. Põnev! Esmaspäeva hommikuks olin kohal. Stockholmis pidin bussile minema. Pilet oli juba tellitud ja mu nimi oli bussijuhil kirjas. Esimene buss, mille juurde läksin, oli õige. Järjekordne vedamine. Sealt sõitsin Uppsalasse (~70 km). Uppsalas tuli õde koos ema bossiga mulle vastu. Oii, kui hästi Triin lõhnas! Uppsalast sõitsime autoga Vängesse(~30 km). Vänges läksime Triinuga bussile ja sõitsime Hebysse(~50 km). Jube eks? :D Sõit sõidu järel. Koguaeg oli tunne, et no nüüd võiks küll kohal olla :D Lõpuks olime. Läksime Triinu kooli. Hämmastav, kui informeeritud kõik mu tulekust olid. Inimesed olid supersõbralikud ja head mu vastu. Eriti Rakan :D:D He was staring me like I'm some person. I tried to stare back, but I couldn't handle it :D When I saw my little brother, I was amazed. He is so much taller and not so cute as he were before :D He is a big boy now. I like when he speaks swedish. It sound so sweet. :) After school we went home. Another buss-ride. 15 km to Runhällen. I liked the apartment. It was small but sweet. Siis sai Triin telefonikõnesid. "Kas su õde tuleb meiega välja? aga kui me peo teeme, kas ta tuleb?". Armas :)

Teisipäeval käisin koolis kaasas. Jummel küll sõbrad, sellises koolis tahaks isegi käia. Meeldis! Tähelepanu sain seekordki rohkem, kui väärt olen. Vahelduseks on väga hea olla kuskil, kus oled nähtav. Ausalt, vaikselt tekkis tunne, et ma olengi ilus, tark ja osav. Naljakas, kui Eestis olen eikeegi ja siis mingis teises riigis... Oeh. Ma ei hakka eitama, et ma nautisin seda kõike. Vahepeal oli ebamugav, aga sellegipoolest meelitav. Ma passisin enamus ajast ühes klassis. Keeleõppeklass oli too. Nii nunnu oli jälgida kuidas noored poisid eputamas käisid. Kes õppis mingi eesti keelse lause ära, kes seisis mu laua ees, kes piilus ukse vahelt. Üks väike tüdruk oli ka hullult armas. Ta läks põlvili, pani käed kokku ja ütles "I love you". Kui ma lugesin, istus ta oma raamatuga mu kõrvale ja hakkas ka lugema. Seal oli veel toredaid tüdrukuid.

Kolmapäeval läksin emmega tööle kaasa. Ta on koristaja. Tubli emme mul :) 8 tundi 5 korda nädalas. Siuke trenn ikka. Mamps on jummelest kokku kuivand sellega. Kui bussiga Hebysse jõudsime ja seal pussipeatuses Runhällenisse minemiseks bussi ootasime, saime Triinu ja Johannaga kokku. Teate, kui ilusasti kõlab rootsi keel eestlase suust? Mmmmmmm.

Neljapäeval pidime emmega Uppsalasse kluppi minema, aga see jäi ära, sest Rakan uuris välja, et siis pole pidu normaalsetes klubides. Tüüp sebis oma venna autoga meid Uppsalasse viima. Suht vägev oli. Iraaklastest kolm venda ja siis meie Triinuga :D Läksime piljardit mängima. Suhelda nendega ei saanud, sest inglise keelt nad ei osanud ja rootsi keelt Triin eriti ei haba veel. Nii, et kehakeel ja näoilmed workisid. Kõik, kes muga piljardit on mänginud peaksid teadma, et ma sakin :D No, seekord läks õnneks ja olin kogemata pro mõnel löögil :D

Reedel pidu Johanna pool. Oioioi :D Pidu sisaldas kõike! Ausalt, üks sündmusterohkemaid pidusid. Siuke action.

Laupäev. TRAVIS MCCOY JA BRUNO MARS STOCKHOLMIS. Isssssssssand, kui hea see oli! Isegi emmele meeldis. Emmele on üldse mu muusika meeldima hakanud :D Näiteks Cutmasta-Kuukivid ja pärlid läks talle peale. Igatahes see kontsert jääb mulle elulõpuni meelde.

Pühapäeval veetsin põmst terve päeva uute rootsi semudega. Minu viimane päev nendega. Rakan andis mulle mälestuseks käevõru. Shafik andis oma kaelakee ja käevõru. Hästi hästi hästi armas.

Jõuluvaheajal lähen tagasi. Raudselt. Juba igatsen kõiki. Eriti oma õde ja Johannat.

"Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järelminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?"

Täna olin doonor ja loovutasin 450ml (vist) oma 0 positiivset verd. Kui keegi tahab mu positiivsust, siis küsige vaid. Tegin väikest uuringut ja sain teada, et mu veri on väga mõttetu ja levinud. Positiivse veregrupiga on 83% eestlastest. Negatiivsetele aga positiivne veri ei sobi. Kuigi 0 pidi sobima kõigile, ei sobi minu positiivne veri negatiivsetele kahjuks. 0 negatiivne on unikaalne. Tahaks olla negatiivne :( Tahaks, et mu veri oleks kõigile hea :/ Noh, aga null positiivne on peaaegu nagu negatiivne ju :D Null ehk mitte midagi. Olen mitte midagi positiivne. Oh, ma ikka nii excited oma veregrupist. Andeksi. Igatahes huvitav tunne oli ajul, kui ta pahandas minuga peavalu näol, et ta saab liiga vähe verd.

Täna saime tähtsad kirjandid kätte. Kui õpetaja kommenteeris neid, siis ma tõsiselt kartsin, et mu kirjandist midagi head ei tulnud. Kätte sain, oli paberil 5 kahe miinusega ja õnneks vähem punast, kui enamusel, aga tee mis tahad, mul on tunne, et sain ebaõiglaselt hea hinde. Ma tunnen, et ma polnud seda väärt. Tunnen, et sain viie sellepärast, et ma olen Eveli. Arvan, et õpetaja lihtsalt ei tahtnud mulle nelja panna. Oeh :( Väga niru tunne on. Anyway võin panna selle siia ka kunagi. Teema mulle iseenesest suht meeldis, aga mõtted on mul tühjad, igavad, pointless.

Scmetterlingen haben in meinem Bauch gefliegt.

Pikakannu metsade vahelt

Mul on tunne nagu oleksin seesama Eveli, kes 5 aastat tagasi, kui ma veel siin, Pikakannul elasin. selline nunnult tagasihoidlik ja arg. Siis on veel mingi siuke kihelus sees. Nagu külmavärinad pooleldi. Seda tunnet on raske seletada. Viimasel ajal on mul olnud palju selliseid mälestuse tundeid. Mingid lõhnad, kohad, laulud... ikka tuleb meelde mingi konkreetne tunne, mis mul teatud ajahetkel oli.

Täna oli suur kooriproov. Kestis umbes 4 tundi. Kuna mu õde oli teatud põhjustel suremise äärel, võtsin Mannu endaga laulma kaasa, et õde saaks rahu ja vaikust. Ja oii jeerum, mis tsirkus sellest välja tuli :D Algus oli suht ladna, aga lõpu poole hakkas see pisike metskiisuks. Ronis mu otsas ja nööpis kampsunit lahti koguaeg :D Hea, et ta oma keeletamistrikki ei teinud. Muidugi tegi soolot ka, kui kooriga laulsime, musitas laulikut, vaatas kooripoisse kurjalt jne :D Kurtis, et poisid ütlesid talle "Jou!" :D Aga see-eest olid kõik tädid ilusad.

Eilne õhtu, oii sõbrad, kui te vaid teaksite, naeraksite koos minuga :D Terve tänane päev olen omaette muiganud. Ausalt, tahaks kõva häälega naerda vaid :D Uskumatu, kui metsikuks võib õhtu kiskuda. Vähemalt on meil üks sõber juures :D:D:D Täiega sorri, et siin omaette naeran, aga ma lihtsalt ei või avaldada, mis juhtus :D Pealegi mulle hullult meeldib kiusata oma salatsemistega :D

Nii palju koolon D-sid pole mul elusees ühes sissekandes olnud vist.

Ich liebe all of teid mucho mucho.

Hei :) Kuidagi nii tagasihoidlik on olla siin. Nagu näeks vana head sõpra, keda pole jupp aega näinud. Küllalt kaua, et vestlus alguses pisut kohmakas on. Nii on mul praegu blogiga ja ausalt öeldes üldse kirjutamisega. Kahtlustan, et mu ajul on midagi viga, et ma teen midagi väga valesti endaga. Ma ei suuda keskenduda. Näiteks tahtsin ma mingi päev kontrolltööks korralikult õppida ja selgeks saada midagi, aga vot ei võtnud see pagana pea mul. Lugesin tuimalt. Ja mu kirjutamisoskus. Õhh, see häirib mind kõige enam. Ma pole enam oma kirjanditega rahul. Tunnen, et minus pole enam midagi. Olen end ammendanud. Esmaspäeval oli tahtmine tõsta käed üles ja anda alla. Ma ei saanud hakkama enam. Tundsin end ülimalt rumalana. Naljakas, et matemaatika suudab mind nii rivist välja lüüa :D Ma ei saa sinna midagi parata, et see aine paneb mind võistlema. Tahan olla üle keskmise. Ausalt, tahaks tark olla. Või no natukegi intelligentsem. Ja esmaspäeval.. õhh. Nutuäärel olin. Kogu see pinge.. kool, autokool, lapsehoidmine... Muide täna olen kolmest saati last hoidmas. Mul pole selle vastu väga midagi, aga lihtsalt muud asjad kannatavad. Eeskätt mu uneaeg, sest ma jopskin võtan endale ju lisaks olemasolevatele kohustustele veel kohustusi. Mu "must to do list". Kõik läheb kergemaks. Varsti. Aitab halast.

Neljapäeval käisin mingi luulelaagri sarnasel asjal jälle. Seekord oli aint Võrumaa noored. Väga noored. Läksin küll vastumeelselt sinna (pidin samal päeval õppima, õppima, õppima). Õpetaja tahtis, et ma sellest augustikuu ENKO laagrist räägiks. Olin ju ainus võrukas, kes seal käis. Üllataval kombel ma ei pabistanud teiste ees seistes ja rääkides asjast, millest ma eriti midagi ei mäletanud. Isegi mu hääl ei värisenud. Näed, vahepeal olen ikka tubli ka. Need mõned tunnid, mis seal olin, olid head. Isegi kahetsen, et ei jäänud sinna edasi. Öösel oli nii mõndagi juhtunud.. :D Oleks tahtnud tunnistajaks olla seal ja pärast koolis näpuga näidata ja naerda mõne üle. Oih, nii on õel :/ Päh, Ev! Mm, kas on imelik iseendaga rääkida?..

Tänane oli vahva. Teised 12ndikud läksid Tallinnasse, aga ma jäin Võrru, sest muidu poleks jõudnud tööle. Seega hommikupoolik oli vaba. Kuni kella kaheni. Mina muidugi läksin teiseks tunniks kooli matat järgi vastama ja siis õppima. Õpetaja andis mulle töö kätta ja lubas mul minna ülesandeid lahendama kuskile. Läksin raamatukokku. Seal avastasin, et mul pole mata vihikut kaasas. Ilma selleta ei osanud ma aga neid ülesandeid lahendada. Tänu mu supermälule. No, siis ma jooksin koju. Otsisin vihikud, paanitsesin. Ei leidnud. Jooksin tagasi kooli. Vaatasin uuesti oma kotti ja voilaa. Vihik oli kõige peal ja nii nähtaval, kui vähegi võimalik. Siit moraal: ära paanitse, kui sa midagi otsid :D Joosta sain.
Koolivabal päeval olin mitu tundi koolis. Olen normaalne või mis? Mulle peab ikka hullult seal meeldima :D No. Ja siis tuli autokooli sõit, milles ma taaskord sakkisin. Ja siis lapsehoidmine. Mulle nii meeldivad Liisu vanemad!

Oki, mul kiire koju minekuga.

Tsauuuuuuuuuuuuuuuuu

Kui kellelgi mind vaja on siis teadke, ma olen alati olemas.

Liana blogi sissekanne, kus ta mainis, et tema sünnipäeval (6.august) visati Hiroshimale tuumapomm ajendas mind vaatma, mis minu sünnikuupäeval juhtunud on. Huvitavamad panen ka siia (eesti keeles ei kõla hästi, seega kirjutan need inglise keeles, sorri)

• Africa Day
• Day of Youth
  
• Geek Pride Day
• Integrity Day
• National Missing Children's Day

Day of Youth... Integrity.. jeps. I appreciate the youth. It's terribly sad to watch, how people around me changes. They grow up. No, that's not bad but it's still awully sad to see it how they lose their youth. Spend major part of their lives living for the precious Other Half. They disappear. It's like they doesn't exist anymore. They are happy but it seems to me like their dreams are vanished. They don't live their lives, the life lives them. In fetters, in their own little box. They are completely happy with their lives. I don't understand. I'm content with my life too, but I know that I could do better and oh, I will do better.. soon! Peoples values are different, patently. Uh, it really tears me apart to see how youth thirst of life silently fades. Life without great dreams, without reason to live. I love people who has the fire in their eyes. I love the faith in disbelief, 'cause now I know that I can pull off with things which I previously thought are impossible. Dream and react.


Eesti peale tagasi. 1. okt oli mu viimane õpetajate päev. Tunnid kestsid vaid 30 piinavat minutit. Esimene tund oli mul inka neljanda a klassiga. Mängisime mingit mängu ja pärast mõnda minutit sain aru, et neile see väga peale ei lähe. Isegi mul oli metsikult igav. Mis siis veel neil, kes nad armastasid tegutseda. Küsisin, mis nad teha tahtsid ja.... Kord läks käest pisut, aga ausalt öeldes ei häirinud see mind. Absoluutselt! Natuke korrale vb kutsusin. Järgmine tund oli saksa 9.b-ga. Teadsin kohe, et nendega pole mõtet hakata midagi korraldama. "Mul on teile ainult üks ülesanne. Öelge kes on puudujad?". Siis natuke rääkisin ns maast ja ilmast. 2 tüdrukut lasin koridori akna juurde rääkima. Anarhia ühesõnaga. Aga nad olid vaiksed ja rahulikud. Kui ma klassist välja läksin, pani Martin oma sõpsudega klassist plehku. Pärast tuli välja, et nad olid pahandust teinud ja tehti ettepanek nad kooli nimekirjast eemaldada. Tubli Ev! :D Sinust saaks hea õpetaja. Kolmas ja ühtlasi viimane tund oli inglise keel 4b-klassiga. Minu lemmikud :D Väga ülemeelikud. Mulle meeldis nende energiaüleküllus. Üks mu lemmikpliks nägi välja nagu Lindsay Lohan filmis "Kaks tilka vett". Ta oli väga metsik! Tegi poistega õhupoksi, niheles koguaeg, mängis tiigrit, püüdis oma klassivenda ära needa (ofc käisid sinna juurde tema metsikud pilgud ja graatsilised käteliigutused). Ühesõnaga oli ta ägedaim väike tüdruk, keda mu silm näinud on. Kas ma keelasin, käskisin, piirasin? EI! Kui tund sai läbi, andis üks pisike tüdruk mulle lille ja aitas toolid üles panna. Üks väike poiss tuli ka klassi tagasi mulle appi. Jättis positiivse emotsiooni. Kui ma lugesin Liana sissekannet õpetajete päevast jäi küll karp väga lahti. Tal käis ikka korralik action. Liana, olen su üle uhke!


Triin (mu Rootsis elav õde) läks oma afganistaanlasest eksiga afganistaanlaste peole, kus oli terve hunnik afganistaani poisse, kes tantsisid nagu naised ja ta oli ainus naissoost isik seal. Armastan seda, kui sürrilt see kõlab.


Faithfully yours

Eveli

Heips! Alguses hakkasin inglise keeles kirjutama, aga siis sain aru, kui jubedalt ma selles sakin, nii et ei üritagi hakata siin pingutama ja kirjutan parem koduses eesti keeles. Kodune.. sellist asja pole ammu tundnud. Kodu.. Endiselt pole mul kodu ja peret. Nii imelik, kui see teile ka ei tunduks, ei suuda ma enam õppidagi, sest vanaema juures, kus ma praegu elan, pole mu kodu. Lisaks on mul õppimiseks vaja ka arvutit. Weird, aga nii juba asjad on. Aeg ajalt kujutan ette, kuidas emmel, Triinul ja Arturil seal kuningriigis teisel pool merd läheb. Minu kujutlustes läheb neil hästi. Mu kujutlustes olen vahepeal koos nendega. Võibolla oleks pidanud nendega kaasa minema. Jah, raske oleks olnud, aga mis siis! Mõne kuuga oleks rootsi keelega sõbraks saanud ja ... oleks, jälle see nõmekas oleks. Igatahes olen saanud nendega veitsa rääkida. Jep, neil läheb ülesmäge. Tagasilöök tuli ka. Nimelt murti emme autosse sisse ja varastati mitmete korterite võtmed. Emme on koristusfirmas tööl ja käib kortereid küürimas, sp olid tal igast võtmed. Igatahes mingi idikas pätsas need ära ja 2 korteriomanikku nõuab lukuvahetust. 1 lukuvahetus on kuskil 3000 krooni, nii et jeps... Loo moraal: ära kunagi jäta väärtesemeid autosse.

Kuidas mul läheb? Superhästi. Olen enamus ajast rõõmus ja positiivne, käin tööl (lapsehoidmine), läksin autokooli, külastan kooli. Tegemist on peaaegu igaks päevaks. Olen õnnelik. Sain lahti kinnisideedest. Olen vaba. Ausalt, hea on! Olen rahul. Ootan vaheaega. Oiiii, kohe räägin miks ta my cup of tea tuleb :)

Kavatsen minna mõne sõbrannaga Rootsi. 30. oktoobril lähen Göta Källare'sse Travis McCoyd ja Bruno Mars'i kuulama. Liblikad keerlevad kõhus, kui sellele mõtlen. Üüüüüüüh! Lisaks sellele oleksin mitu head päeva Rootsis, näeks emmet, Triinu ja Arturit, oleksin rootslaste keskel. Mmmmmm. Rootslased on mu top1 rahvus vist. I wonder why... :D Rootsi keel... oi deem. Nii vähe ongi õnneks vaja. Jah, vaheajale mõtlemine topib mu näkku iseenesest naeratuse. Mõni üksik nädal veel.. Aeg läheb õnneks kiiresti. Eriti mu kool-autokool-lapsehoidmine stiilis elul läheb aeg superkiiresti. Mulle meeldib see. Mida vähem vaba aega, seda vähem aega tunda end üksi ja mõelda elu kurvaks.

Viimasel ajal leian end mõtlemas väärakaid mõtteid. Näiteks esmaspäeval autokoolis. Õpetaja seletas midagi tahvli ees. Vaatasin tuima näoga. Keha oli seal, ise olin hoopis kuskil mujal. Ühes pervokas mälestuses. Nägin silme ees asju, mida tegelikult mu silmad tol hetkel ei näinud. Kui ma lõpuks aru sain, kui haige see on, mis mu peas toimub, kiskus suu iseenesest naerule. Tõesti, see on ülimalt friik :D Mul pole mingeid kahtlasi ihasid. Hormoonid ei mölla. Lihtsalt iseenesest tulid mingid mälupildid ja sealt edasi tegi fantaasia oma räpase töö. Tahes tahtmata. Tekib tunne nagu elaks mu see peale minu veel keegi. Keegi metsik, rebel, naughty. Las elab :D Ta teeb mulle nalja oma imelikkusega.

Marise (kes omakorda sai idee Marilt) 18 asja enne 18 aastaseks saamist inspireeris mind sama tegema. Tegin ka listi. Lausa kaks. Üks on "Must to do list 2010", teine "Must to do during my eurotrip". See 2010 aasta must-to-do's on kuude kaupa pandud kirja, mida ma tegema pean. Näiteks septembrikuus on:

• Mehis Heinsaare loominguga tutvumine
• 2 nädalat pilatest
• Rattaga Tartusse sõitmine
• Kitarril "When you say nothing at all"
• *****'i leidmine

2 esimest on tehtud, kolmanda teen homme, neljas jääb vist ära ja viimane on puhtalt saatuses kinni, sest omalt poolt olen andnud juba piisavalt, et leida... jeps.
Mulle nii meeldib see listide teema. See sunnib mind tegutsema, kui ma peakski jääma mõttetult vahtima. Eurotripi list on.... uuuh :) Seda on hea lugeda, sest ma tean, et aasta pärast tripil viin kõik ellu, mis seal listis on. Tahan endale näidata, et suudan oma unistusi ja eesmärke järgida, et mul on piisavalt südikust.

"..kunagi ei takista Armastus inimest Oma Loo otsimisel. Kui nii peaks juhtuma, siis sellepärast, et see ei olnud tõeline Armastus, see, mis räägib Maailma Keeles." (P.Coelho "Alkeemik")
Inimene on nagu ta on. Tal on õigus unistustele ja vabadusele neid ellu viia. Isegi tähtis Teine Pool ei peaks teda takistama. Veel vähem muutma.

Lugesin just läbi Mehis Heinsaare "Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa". Selle peategelane on mees, kes lasi oma Teisel Poolel ja tervel üldsusel summutada oma Mina, mattis maha oma unistused ja hakkas elama üksluiset ja rutiinset elu nagu ülejäänud inimass. See elamata jäänud elu hakkas teda niimoodi piinama, et lõpuks läks ta hing rändama. See paistis olevat midagi astraalrännaku, unistamise ja unenäo vahepealselt, mis ta läbi elas.
Ma vihkan, kui keegi kedagi muuta tahab või etteheiteid teeb. Käseb või keelab. Pean silmas sellist "käseb ja keelab" mis pole seotud kasvatamisega või õpetamisega vaid puhtalt teise inimese muutmisega endale meelepärasemaks. Miks ei suuda mõni võtta inimest nagu ta on?Koos tema heade ja halbade külgedega. Ütlen selle peale vaid üht: BÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!

Homme on mul ees pikk rattasõit, seega aitab tänaseks. Pealegi pole mu silmad enam harjunud vahtima tundide kaupa arvutiekraani.

Tsauuuuuuu

XOXO

Go ahead and say goodbye,

I'll be alright.

Go ahead and make me cry,

I'll be alright.

It sucks when I do willingly things that I actually hate. I wanna be proud of myself. I guess doing stupid things is in humen nature and I'm a regular erring human being (just making excuses). I don't regret anything but I'm angry on myself that let my feelings show. I don't like when I'm baldfaced. Seems like everybody can see what am I thinking.

"Oeh, jälle see metslane puges su sisse."



One day when I strolled around the town with Tiina's child my former teacher walked to me and sayd "Oh what a beautiful baby. Is it yours?". My jaw fell to the pavement and my eyes were wide open. I was shocked! I'm too young for it despite the fact that my mother had her first child when she was only 17. Different times, different life.

Olime puhkusel Triinu, Arturi ja ühe tüübiga, kes oli mu tuttav. Olime hotellitoas, kus see tüüp terroriseeris meid. Me ei tohtinud välja minna loata. Ma ei mäleta (v ei teagi), mis plaanid tal olid. Vist minu omamine. Nagu kaksikute iseloomustuses seisavad, et nad tahavad parterit ainult endale. Ütlesin, et pean vetsu minema. Ta lubas. WC asus hotellitoast koridorist kõndides umbes 20 meetrit eemal. Mu eesmärk oli minna esimesele korrusele (olime kuuendal) vastuvõttu ja leida keegi, kes mind aitaks. Lifti ukse avanemine võttis palju aega. Otsustasin minna trepist, mis oli päris pikk. Varsti jõudsin esimesela korrusele. Tõmbasin mingi hotellitöötaja väikesesse ruumi, mis osutus vetsuks. Päris weird oli. Siuke pervokas värk tundus teistele vast. Igatahes rääkisin tollele tüübile kõik kiiresti ära. Lahkusime wc-st. Triin ja Artur olid allkorrusel ja vaatasid multikaid. Vaatasin koos nendega. Mõtlesin, et peaks sellele terrori-tüübile ütlema, kus oleme ja mis teeme. Ma ei tahtnud teda vihastada. Kartsin teda. Härra Terror jõudis just liftiga alla. Lift suitses. Mingi rike. Ta ei näinud mind. Läksin teise liftiga üles, et oma olulised asjad võtta. Tuba oli piinlikult korras ja esialgu ei leidnudki oma asju. Osad oli see terror-mees ära võtnud. Tegin väga kiiresti. Kartsin oma väikese õe ja venna pärast. Liftiga alla minna ma ei julgenud, sest tundsin, et Härra Terror tuleb sealt just välja. Otsustasin treppide kasuks taaskord. Vastu tuli 2 noormeest, kellest üks oli päris my cup of tea. Pilk pilgus kõndisime üksteise poole. Silmanurgast nägin vana tuttavat terroriseerijat. Ta vaatas mulle korra otsa ja kõndis kuskile minema. Aimasin halba. My-cup-of-tea tundis mu vastu huvi. Ta küsis mu telefoninubrit. Pidin selle talle paberile kirjutama. 578 kirjutamisega sain kenasti hakkama, aga edasi tekkis komplikatsioone. Kuidagi ei saanud hakkama. 010-i kirjutamine läks vapsee metsa. Ühe asemel tuli igast jama. Siis avastasin, et 37 on ka keskelt puudu. Igatahes jah, ülimalt veider. Panin selle kiirustamise arvele. Tahtsin terrorile järgi joosta. Ma pidin. Lõpuks sai number kirja, õigesti või mitte, igatahes panin kohe Hr. Terrori juurde ajama. Küsisin süüdistavalt ja poolkarjudes, kus Artur ja Triin on. Mida ta nendega tegi? Ta oli neil ma ei tea kuhu käskinud kõndida. Võõral maal, võõras kohas. Nad olid raudselt eksinud ja hirmul. Arvatavasti üritasin peituda selle psaiko eest. Imelik, aga see psaiko ei tundunud enam nii hull kui muidu. Ta tahtsi aidata neid leida isegi. Minuga oli veel üks sõbranna, keda ma täielikult usaldasin. Otsustasime kolmekesi hargneda. Küsisin Hr. Terrorilt, kust otsima peaks. Ta ütles, et metsaradadelt. Telefon helises. Jaanika. Ta kõne ja jutt ajas mind närvi. Nii segane. Ta tahtsis Terroriga rääkida. Pärast kõnet läksime otsingutele. Ma ei usaldanud seda meest, aga vähemalt aitas ta mul otsida. Ma ei tahtnud, et ta hetkekski Arturi ja Triinuga jääks, kuid minu jaoks oli veel tähtsam nende leidmine. Tahtsin neid väga näha. Ärkasin...

Öeldakse, et unenägudes elatakse tihtipeale läbi igapäevaelu põhilisi mõtetes olevaid sündmusi vms. Jah, ma igatsen oma venda ja õde. Emmet ikka ka. Aga eriti oma väiksemaid. Mõtlen pidevalt kuidas neil läheb. Ma tean, et neil on raske. Tahaks toeks olla. Tahaks aidata. See on probleem nr 1.

Probleem nr 2. on see, et mul on harukordne vajadus romantika järele ja see ajab mind oksele. Minu kevad-südames algas nüüd. See on lihtsalt jube! Palun päästke mind. Ma ei taha tahta midagi, mida ma ei saa.

Probleem nr 3. on see, et ma ei saa mida tahan kohe nüüdsama, sest mul on kohustused. Ma ei saa minna far far away. The sun is shining, but it's far away.


Kõndisin eile kosmeetikapoes omas mullis olles vastu klaasseina. Can't break my bubble.



Am I bright enough to shine in your spaces?

Fantasy Island

Meeletult raske on edasi elada seal, kus terve elu elanud olen, kui olen saanud maitse suhu lõunamaisest täiuslikkusest. Killuke paradiisi, mille peale mõtlen iga kuradi päev. Ma lihtsalt ei suuda lahti lasta. See kõik kestis liiga üürikest aega. Kokkuvõttes 1 ideaalne nädal. Ainus lohutus on see, et mul tuleb Võrus olla vaid kuni keskkooli lõpuni ehk siis vähem kui aasta. Seda pole palju. Siiski on valus mõelda, et mõnda inimest, keda Splitis kohtasin, ei pruugi ma enam kunagi näha. Neid näen vast, kes mind facebookis üles on leidnud või keda ma ise leidnud olen, aga teised.. No ok, mis teised, Oscar :D Või Oskar?.. Gosh, kui hopeless. Kõige hullem on see, et ma pole valmis alla andma. Saatsin facebookis kuuele potentsiaalsele Horvaatia- Oskarile kirja, et äkki joppab ja tüüp ongi see, keda otsin. Ei jopanud. Aga 2 Oskarit hakkasid minuga pikemalt rääkima. Üks püüab aidata ja teine ütles, et ma Stockholmi otsima tuleks :D:D:D Mõlemad Oskarid on bänditüübid. No mida hekki, eksole. Oskar-triangle. Olen nii friik, aga ausalt öeldes who cares? Mul on eesmärgid ja ma teen vähemalt midagi, et neid täita. Näiteks hetkel töötan kolmes kohas. Esmaspäev- laupäev kell 7-13 turul, pärast seda tavaliselt Tiina last hoidma viie-kuueni ja siis vahepeal harva kui vaja Kadri-Triinu koera jalutama või last hoidma.


Juulis panin netti üles tasuta tööotsimiskuulutuse ja seni on mulle tööd pakkunud 5 (maybe rohkem) inimest. Kadri-Triin oli teine, kelle pakkumise kahe käega vastu võtsin. Tal on iiri setter Robi, kes absoluutselt ei reageeri mulle. Vahepeal mõtlesin, et äkki on ta kurt, kuid ilmselt on asi siiski selles, et ma olen ta silmis mittekeegi :D Nice! Eriti siis, kui ta teist koera näeb ja metsiku jõuga tõmbama hakkab, nii et ma vaevu kinni hoida jõuan. Mul on meeletult kahju, sest ta saab niimoodi väga haiget. Böö! Kadri-Triinu last, Miat (paariaastane vist) olen ka korra hoidnud. Nunnu, nunnu, nunnu!


Umbes nädal tagasi helistas mulle Tiina ja soovis ka lapsehoiduteenust. Ofc olin nõus. Ajad klappisid ideaalselt. Tiina ja ta mees Kristjan on minu vastu nii head. Olen ainult kaks päeva nende juures käinud, kuid juba kohtlevad nad mind kui pereliiget. Pluss veel see, et nende pisike 11-kuune tütar Liisu on super laps. Mmmh. Eile käisin pärast turgu last hoidmas ja siis õhtul kella kümneks läksin uuesti, sest tal tulid mingid bestikad kokku, keda kaua polnud näinud ja nad plaanisid Madhouse'i vallutada. Oh sa püha lehm, mis püssid seal koos olid. No tõesti. Modellimaja. Riided, kingad, meik, figuur.. kõik kõik kõik! Piltilusad ühesõnaga. Ja mitte ainult ilusad vaid toredad ka. Unustasin mainida, et Kadri-Triin ja Tiina on sõbrannad ja Kadri-Triin oli ka seal. Üks naine oli suvepuhkused Eestis. Muidu elab USAs. No mmmh! Istusin diivanil ja vaatasin telekat. Tiina tuli minu juurde "Ütle, kui sul igav on. Ma võin mida iganes teha - tantsida laulda, et sul lõbusam oleks.". Ulmseliselt hoolitsev. Öö veetsin seal igaks juhuks, kui Liisu peaks üles ärkama vms, mida ta ei teinud. Magada sain 3-4 tundi. Kristjan kohe tervitas mind hommikul, enne kui jõudsin veel silmad päris avada. Vaatas, et mul hea olla oleks ja tegi kõik. Rääkisime teetassi taga juttu. Ta ütles, et kui neil oleks suurem korter, võtaks nad mind enda juurde. No deem! Ma tean neid inimesi alles paar päeva, aga juba on nad mulle nagu perekond. Jutt venis nii pikaks, et jäin turule 20 mintsa hiljaks :D Vedasin end kohale verd täisvalgunud silmadega. Hurmav kindlasti. Mul on mingi teema silmadega pärast Horvaatiat. Jubeebameeldiv. Arsti juurde esimene vaba aeg on 17 sept. AJUVABA! Eks ma lihtsalt üks päev pressin end kuskile vahele, kui asi hulluks jälle läheb. Vahepeal on nii, et silmi lahti hoida on vastik. Nende kinnihoidminegi pole mingi lust ja lillepidu.



Tegin oma elus ühe ebakindla otsuse. Terve suvi olen pendeldanud ühest kohast teise. Teoorias elasin vanaema juures, aga tegelt olin suht siin-seal koguaeg. Kuna ma ei tahtnud vanaemale koormaks olla ja papsil oli liitlast ja ühtlasi oma best friendy ( arvan natuke liiga palju endast) kõrvale vaja ja ma tundsin väga puudust sellisest asjast nagu perekond, otsustasin oma perenatukese juurde elama minna, kes mul siia veel jäänud on. Ehk siis olen nüüd jälle Pikakannu Eveli. Mina ja mu isa naine elame harmooniliselt koos ühe katuse all seni kuni issi aeg ajalt Soomemail maju kokku klopsib. Tõotab tulla ilus elu.
Oh jeerum, kui mul vaid oleks võimalus, läheksin otsejoones emme juurde Rootsi elama. Igatsen metsikult oma väikest venda ja õde (jah, isegi Triinut, kellega ma suurem osa ajast läbi ei saanud). Veel üks põhjus, miks gümnaasiumi lõppu ootan. Kuigi kohe sügisvaheajal lähen nagunii külla. Oeh! Koguaeg on keegi, keda igatseda.


Tsau praeguseks!


Elage Oma Loo järgi. :)

A little bit heaven in my life

Spliti rannapeo kohad.

Spliti rand ja peokohad.

Minu Horvaatia aeg on otsas. Igatsen seda meeletult. Vihikusse kirjutasin juba 16 lehekülge oma seiklustest ja nüüd oleks aeg siia ka mingi ülevaade panna.

14. juulil algas minu trip. Läksin sinna õe, tema mehe Kinzu ja 3-aastase tütre Mannuga. Esimesed päeval jõudsime Tšehhi, kus veetsime öö hotellis. Hommikul sain elu parima kohvi. Tavaliselt ma seda saasta ei joo, aga seal oli see imeliselt maitsev. Tšehhi oli päris odav (Y).

15. juulil läksime Triestesse (Itaalias) ja käisime seal umbes pooleteist tundi shoppamas, sest seal on odavad riided. Sain 2 imelist kleiti. Edasi sõitsime mööda mereäärt Sloveeniasse. Olekisn tahtnud kohe merre hüpata ja pärast lõunamaalaste kõrvale visata ja päikest võtta. Kahjuks pidime minema kämpingut otsima. Selle leidmise ja üles panemisega läks nii palju aega, et jõudsime alles õhtul merre, mis oli täielik supp. Soe ühesõnaga.

Järgmisel päeval (16. juulil) jõudsime Horvaatiasse ja põrutasime kohe Krk'i saarele, kuhu viis metsikult vinge sild. Kõik oli nii ilus, aga ma oleks tahtnud seda kõike oma käega katsuda ja mitte põsk vastu autoklaasi jõllata. Järjekordne päev möödus normaalset kämpingut otsides. Muide see, et oma telk kuskile kämpingule maha panna maksab 160-180 krooni öö. Muidugi oli seal dušš ja wc, kuid siiski on seda natuke palju. Kuna Krk-is polnud ühtki kohta, millega Kinz rahul oleks, läksime saarelt minema ja otsisime mandril sobivat kohta. Mul oli villand sellisest tripist, sest absoluutselt iga päev läks midagi halvasti ja hommikust õhtuni autoga sõita polnud ka meeldiv. Õnneks oli ka õel siiber seega naistevõim otsustas, et järgmisel päeval otsime endale apartmenti. Õhtuks leidsime kämpingu ja panime kohe telgid püsti. Suht pime oli, kui ujuma läksime. Vesi oli jahe ja lained metsikud seega kauaks me vette ei jäänud. Jäin suurele purdele lesima ja tähti piiluma. Ei mingeid sääski (L)(L) Sinna oleks võinud kasvõi magama jääda. Hiljem mängiti seal kitarri ja lauldi. Nad olid kas itaalased või hispaanlased või kohalikud. Mõtlesin, et peaks nende juurde minema, et oma reisi natukenegi huvitavaks muuta, kuid otsustasin telgi juurde jääda ja lihtsalt kuulata. I'm shy.

17. juulil sõitsime Spliti, mis asub Horvaatia lõunatipus. See on suur ja elav linn. Turismiinfost küsisin mingit odavat apartmenti, mille ka saime. 70 eurot öö. Õhtul käisime rannas, millega Kinz ega õde rahul polnud. Järgimsel päeval pidime uue koha otsima, sest hind arvutuste kohaselt pidi ka siiski pisut kalliks jääma. No kurat, eks. Korter oli hea. SEAL OLI KONDITSIONEER! Otsustasin, et pean kuskile tantsima saama. Pean kuskile mõnusale peole saama. Järgnesime Kinzuga kuhu mass liikus ja viimasks leidsimegi koha mere ääres. Rahvast oli metsikult, aga kõik istusid. Sain teada, et pisut vara on veel, et tantsida. Läksime koju, vahetasin kleiti ja jahtusin maha jahedas korteris. Õde ja Kinz hoiatasid mind moslemitest eest. Alguses puidid nad toredad olema, aga pärast, kui kokku kolime (miks ma seda oleks pidanud tegema??:D) pidid nad jubedaks muutuma. Siis veel hoiatasid, et kui mulle jooki välja tehakse jälgiksin, et sinna sisse ei pandaks midagi kahtlast. Läksin üksi randa tagasi. Siis tuli meelde, et ehk peaks raha ja id-kaardi ka võtma. Läksin tagasi korterisse. See oli umbes 100 m kaugusel rannast, aga ma suutsin ikka ära eksida. That's me. Tänavad olid ühesugused ja risti-rästi. Okei, ma ei õigusta end. Olen pathetic väikelinna pliks. Lõpuks leidsin korteri üles. Randa tagasi minnes polnud pidu ikka veel hoos. Kõndisin ringi ja otsustasin uuesti korterisse minna natukeseks. Uskumatu, aga jälle ei leidnud korraga seda üles. Päris kõva orienteeruja olen. Vähemalt sai mingi osa sellest linnast mulle vägagi tuttavaks. Tagasi rannaklubisse minnes oli pidu täies hoos. Mul oli täiesti ükskõik, et ma seal ihuüksi olin ja kedagi ei tundnud. Läksin keset tantsuplatsi, panin silmad kinni ja tunnetasin muusikat, mis mulle üllatuseks oli täpselt selline nagu Eesti klubides. Vahe oli selles, et rahvast oli nii palju, et kätega vehkida kohe kindlasti ei saanud. Kui silmad lahti tegin avastasin, et tantsin mingi kambaga koos. Kamba ainus tüdruk oli nunnu lokkidega pliks. Naeratasime üksteisele. Seal oli veel 2 lokkidega(lokid, lokid, lokid!!!) kutti ja 1 rasta. Pärast mõnda minutit otsustasin tolle tüdrukuga juttu teha. Need 4 suurepärast inimest olid 19-21 aastased šveitslased, kes võtsid mu kohe omaks. Sõprade leidmise pluss oli veel see, et nii olin kaitstud pealetükkivate pervertide eest. Bettina ja Lucasega suhtlesin neist neljast põhiliselt. Tantsisime kella neljani ja läksime merre ujuma. Mmm! Kahjuks läksid nad järgmisel päeval ära, seega rohkem ma neid ei näinud.

18. juuli läksime ütlema, et 70 eurot käib meil siiski ülejõu. Olin metsikult nukker, sest lõpuks leidsin koha, mis mulle tõsiselt meeldis. Õnneks meil vedas ja meile pakuti 60 euro eest korterit, mis oli parem, kui eelmine. Rõõm puges seest välja. Split oli väärt iga krooni, mida maksma pidin. Kui olime end uues imelises korteris sisse seadnud, läksime otsima normaalset randa, mille ka leidsime. Imeline rand väikeste kivikestega ja merega, mis nägi välja täpselt nagu mu unistustes. Õhtul läksin taas sinna peole. Tee peal oli mul esimest korda hirm nahas. Sain aru, et üksik tüdruk on kerge saak. Soovisin välja näha koledam ja et mul oleks vähem avar dekoltee. Randa minek ei möödunud viperusteta. Samal tänavapoolel, kus kõndisin, rahuldas end mingi mees meetrikõrguse aia taga näoga tänava poole. Kui teda märkasin, läksin kiiresti teisele poole teed. See naeratus, millega ta mind vaatas, ei lähe mul vist elusees meelest. Tunnetasin ta pilku endal. See oli vastik! Kartsin nii metsikult, et ta tuleb mulle järgi or sth. Õnneks oli ta endaga liiga busy. Nii palju kui ma teda näha jõudsin, tundus ta kena välimusega noor mees olevat. Ma ei mõista... Mu tuju oli miinustes, kuid koju minna ma ei kavatsenud. Juba mõte sellest aiast mööda minna tekitas külmavärinaid. Pealegi tahtsin oma aega Splitis maksimaalselt ära kasutada üritasin siiski nautida õhtut. Minu juurde tuli 29 aastane norrakas (oli vist?), kes ei tahtnud, et ma tusatseks. Ta kutsus mu tantsima ja kuna ta paistis olevat viisakas ja kena mees, läksingi. Esmamulje on tihti petlik. Või no.. mulle vähemalt tundus, et ta tahab mulle liiga lähedal olla... Kehakeel räägib iseenese eest. Nii tema, kui minu oma. Minu oma ütles "Mine ära!". Läkski. Jäin edasi tantsima. Õige pea hakkas minuga rääkima üks 21 aastane britt. Läksime suure lärmi seest välja mere äärde. Briti aksent on jumalik, aga kohati on raske sellest aru saada. Igatahes sain kõva inglise keele praktika ja tuttavaks ühe meeldiva kutiga, kelle peamine eesmärk polnud minu krabamine. Nathaniel andis mulle laia lilla patsikummi, mis nüüd Eestis olles on iga hetk minuga. Split on minuga. Seda vaadates olen kindel, et mu reis polnud unenägu.

19. juuli algas päris vara. Liiga vara tüdruku jaoks, kes jõudis koju kell 6 hommikul. Pärast hommikusööki randa merd ja päikest nautima. Kell kaks sain kokku Nathanieliga. Ma olin liiga zombie, et rääkida. Eriti veel inglise keeles. Seega läksin koju ja üritasin magada. Keegi võiks mulle õpetada, kuidas tudumine käib. Kohe üldse ei tulnud välja. Õhtul läksin ohtralt vahtu täis vanni, mis mõjus mulle väga hästi. Väsimusest polnud jälgegi. Taaskord sättisin end randa minekuks. Olin überõnnelik, kui möödusin sellest hand-job-mehe aiast ja kõik harašo oli. Kui Natahanieli nägin, panin ta kohe pihta, sest ma tõesti ei viitsinud tantsida sama muusika saatel, mis iga õhtu kõlas. Ajasime juttu ja hängisime niisama. Nat läks burksi ostma ja ma jäin nats eemale istuma. Umbes 5 minuti pärast olid mu kõrval hunnik briti tüüpe. Ainus kaine neist hakkas minuga rääkima. Gosh, kui naljakad need teised olid :D Ajasime Nat ja nende teiste inglastega juttu, kuni nad ära läksid. Nad pidid 4 tunni pärast lennujaamas olema. Tundsin kaasa ainsale kainele inimesele tolles kambas. Mu õhtu lõppes varem, kui muidu. Umbes nelja ajal olin kodus. Finally sain normaalselt magada.

20. juuli. Läksin üksi päevitama. Teised läksid linna peale oma päikesepõlenud ihuga. Oh, kuidas ma seda merd ja randa armastan! Olin aint 2 tundi rannas, sest ei tahtnud päikesega liiale minna. Kahjuks avastasin õhtul, et olen siiski punane ja siuke palaviku tunne oli. Sel õhtul jäin koju. Kavatsesin end korralikult välja puhata järgmiseks päevaks.

21. juuli. Õhtune pidu. Panin selga oma uue kleidi, mille olin samal päeval turult ostnud. Meganunnu rannakleit. Mul oli suva, kas see oli sobilik või mitte. Mulle niimoodi meeldis. Taaskord üksinda tantsimine. Mingi düüd arvas heast peast, et mulle retsilt meeldib, kui ta end vastu mind hõõrub. Panin käe ta rinnale ja lükkasin eemale. Sellest piisas, et taaskord omapäi jääda tantsuplatsile.

Some of them want to use you

Some of them want to get used by you

Some of them want to abuse you

Some of them want to be abused

Mulle isegi meeldis üksi tantsida. Silmad kinni. Kedagi teist polnud mu maailmas. Muusika oli sama, mis iga õhtu. Ehk siis peamiselt jube! :D Läksin veits eemale istuma. Seal oli mingi kamm toimunud. Üks mees oli pikali maas. Ta silmad olid lahti ja miski temas ei viidanud elule. See oli üks jubedamaid vaatepilte mu elus. Õnneks ta lõpuks liigutas end. Hingasin kergendatult. "Liigne alkohol." mõtlesin ma. Kõndisin mõnda aega ringi ja istusin tagasi sinna. Nüüd oli selle tüübi ümber hunnik inimesi. Ei läinud palju aega, kui politsei platsis oli. Ma olin hämmingus, et sellisest asjast nii suur number tehtis. Meil Eestis kutsutakse ikka kiirabi või viiakse inimene kainenema or sth, aga seal tõmmati politsei lint ümber selle koha, kus tüüp oli. Asi pidi tõsine olema.
Otsustasin teha oma viimase tiiru ja siis koju minna. Viimane võimalus kohata ka sel õhtul kedagi toredat või siis mitte ja minna koju magama. Paistis, et käiku läheb see viimane plaan. Kuid siiis... peatas mind üks rootsi kutt. Oskar hakkas mulle kohe meeldima. Tema olek ja kõik. Totaalne erinevus teistest käperdajatest. "Why aren't you dancing?" "Cause I can't here any music." Selle politsei teema pärast lõpetati muusika mängimine. "Then we do like this." Ta võttis mu ümbert kinni ja tegi beatboxi sarnast muusikat, mis kõlas paremini, kui kõik laulud kokku, mida seal kuulnud olin. Isegi "Tik Tok" ei ületanud seda. Ja me tantsisime tema muusika järgi mõned sekundid. Oskar tutvustas mulle oma sõpru. Mul oli oma kamp, kui nii võib öelda. Läksime kõrvalklubisse. Oh sa vana püss, mis muusika seal oli!! Siukest polnud ma elusees kuulnud. Miljon korda parem, kui tavaline klubimuusika. Siuke mõnus lõunamaine. Pärast tantsimist läksime ujuma. Mina koos oma uue lemmiku kleidiga. Pesu väele väga ei võtaks ju. Vesimaadlus ja värgid. Ma olen õnnelik oma judoaastate üle... :D Umbes kell 5 oli kojuminek. Mu rootslased läksid koju edasi tsillima ja kutsusid mind ka. Olin kahevahel. Oskar pani käed mu kõrvadele ja pööras mu näo teistest eemale "Just think for yourself. What do you want?". Ei loe mida ma tahan. Luges see, mis oli õige. Õde oleks end hulluks muretsenud, kui mind hommikul kodus poleks olnud. Pealegi tundus vale minna kaasa nelja rootsi tüübiga, mis sest, et nad olid supertoredad. Ma tean, et nendega poleks mul ohtu olnud. For god sake, NO! Kuid siiski. Mu õde.. Pealegi oli homme ka päev. Oskar tahtis mu numbrit, et siis kokku saada, kuid seda polnud mõttet anda. Välismaal mu telfu ei funga. Levi njetu. Aga ma olin kindel, et seal peol me näeks. Nii, et tsau Oskar ja teised, kelle nimed olid meelde jätmiseks liiga keerulised.

Sain teada ka sellest politsei värgist. Mees, keda maas halvas seisus nägin... no.. ta suri. Politsei sõnul "was beaten to death". Seda kuuldes olin rohkem kui šokeeritud. Ma ei suutnud uskuda, et asi tõepoolest nii tõsine oli. Samuti oli täiesti ulme, et inimesed, kes ta juures olid, ei kutsunud kiirabi. Alles siis, kui mees surnud oli, tehti midagi.

22. juuli. Asun kohe õhtu kallale, sest need olid kõige põnevamad. Mul polnud isu kohata kedagi uut. Oleks tahtnud tuttavaid nägusid. Tuttavaid rootsi nägusid. Esimest korda seal oldud aja jooksul sain eelistatuks blondi juuksevärvi tõttu. Ungarlane. Veidike purjus ja jututujus. Kainena oleks ta kindlasti päris tore olnud, aga nii.. Rääkisime mõnda aega juttu ja läksin otsingutuurile. Missioon "leia rootslased". Neid polnud. Selle eest tahtis minuga juttu ajada 21 aastane Kanadalane. Kuidagi jutukas õhtu tõotas tulla. :D Ta oli kaine, mis sobis mulle. Ta avaldas mulle muljet oma viisakuse ja üldse kogu oma eluga. Noor, sihikindel, arukas. Tahtsin metsikult viimast õhtut veeta oma rootslastega. Nad olid ainsad, keda mul oleks olnud võimalus näha ka pärast Horvaatiat. Mu emme ju elab Rootsis. Suht lähedal neile. Aga läks teisiti ja mu õhtu möödus jutukalt.

23. juuli hommikul lahkusime Splitist ja käisime Horvaatia rahvuslikus pargis. Iga inimene peaks seal korra elus ära käima. Seal oli võrratult ilus. Pärast seda algas mu maseaeg. Mida kaugemale Splitist läksime, seda hullemaks kõik muutus. Ilm oli põhja pool pilvisem, külmem. Sääski oli palju. Oleksin soovinud tagasi minna ja jääda Spliti. Kasvõi terveks eluks. Mul on hea meel, et mu esimene reis polnud hääletamistrip. Niimoodi kindlalt koos õe ja ta perega minnes sain aimu kuidas asjad käivad ja millega arvestada oleks vaja. Olen hääletripiks valmis. Esmalt kogun raha ja siis teen asja ära. Järgmine suvi. Aga talv... tahaks kuskile minna. Kuskile päikese alla. Mu trip polnud selline nagu plaanisin, aga see oli siiski imeline. Kliima, inimesed.. Pole end vist kunagi nii väärtusliku ja erilisena tundnud, kui seal olles. Minus nähti head. Ma sain olla inimene ilma minevikuta. Ilma mineviku vigadeta. Olin ainult oleviku Eveli. What u see is what u get. Ma võisin seal teostada iga oma idee ja olla täiesti vaba, piirideta. Näiteks Eestis ma küll üksi kuskile tantsima ei julgeks minna. Eestis ma ei julgeks teha komplimenti suvalisele naisele, et kiita tema ilusat salli.

I'm breaking out of this cage

Hei!! Tulin tagasi eesti keele juurde nagu näha. Nii. Väga bisi on olnud. Sebisin endale töö ja nüüd teen palju jaksan, et Horvaatia jaoks raha saada. Õe ja ta perega on väike trip plaanis. Pärast seda tahaks väga väga Ungarisse minna, kus mind ootaks superhead inimesed. Raha raha raha. Vastik hakkab lausa, et seda nii väga vaja on, aga raske piisavas koguses teenida. Ma olen igasuguseid variante läbi mõelnud. Olen jõudnud oma utoopia kõrgeima tasemeni lausa. Kes Paolo Coelho "11 minutit" on lugenud võib aimata, mis ideed peast läbi on käinud. Kiire rahateenimine, aga eneseväärikuse kaotamine. Midagi on siiski tähtsam kui raha... Oh jeerum, ma olen niigi häbi endale teinud.

Praegu on mul käsil Coelho "Alkeemik". See raamat sobib mulle. See kirjanik sobib mulle. Ta on võrratu! Igatahes see raamat.. oeh! Mõtlesin, et viin oma unistusi ellu kui tahan. Et ma saan ja suudan, aga mis praegu teen? Müün oma keha, energiat ja rõõmu maasikapõllul, et veidikenegi raha teenida oma Horvaatia reisi jaoks, kuigi mu unistus on hoopis Portugal ja nüüd ka Ungari sõpsude külastamine, aga need jäävad ära, kuna nõuavad palju raha. MIKS MA OLEN RAHAS KINNI? Kirjutan teile siia ühe katkendi "Alkeemikust".

(vanamees)"Miks te lambakarjus olete?"
(poiss)"Sest mulle meeldib rännata."

Vanamees osutas pagarile, kes väljakuäärsel poeaknal askeldas.

"Ka pagar ihkas kunagi rännata. Aga enne otsustas ta osta endale pagariäri ja veidi raha koguda. Hiljem, vanas eas, kavatseb ta mõneks kuuks Aafrikasse minna. Ta ei mõista, et kogu aeg on meil võimalus teha seda, mida me igatseme.
"Ta oleks võinud lambakarjuseks hakata," mõtles poiss valjusti.

"Ta kaalus ka seda," ütles vanamees vastu. "Aga pagarid on palju mõjukamad isikud kui lambakarjused. Pagaritel on kodu, samal ajal kui karjused magavad lageda taeva all. Oma tütar antakse meelsamini naiseks pagarile kui karjusele." ...................... "Ühesõnaga, see, mida teised mõtlevad pagaritest ja karjustest, muutub inimese silmis tähtsamaks kui tema Oma Lugu."

Kas see ei teinud kurvaks? Tegi! Eriti see, et seatakse endale barjääre, kuigi neid pole üldse vaja. Ise tehakse olukord enda jaoks raskemaks. Ma võiks minna üksi, ilma rahata, ilma sõbrata, aga hirm takistab mind. Ilmselt ma ei usalda end piisavalt, ei usu endasse piisavalt. Arvasin, et mu tahtejõud, eneseusk ja muu säärane on piiritu, aga nüüd leian, et olen lihtsalt üks argpüks, kes julgeb unistada, aga kardab unistusi täide viia. Milleks oodata ning päevast päeva vaid unistada ja igatseda kuhugi, kus ma praegu pole? Vaatamata sellele, käin ikka need mõned päevad tööl, lähen siis kuhugi, mis polnud mu unistus. Valisin lihtsam tee. Horvaatias on kindlasti ideaalne, aga ma ei kujutanud oma suvetrippi ette nii nagu ta ilmselt tuleb. Aeg ajalt lapse hoidmine ja teiste soovide kohaselt olemine, käimine. Oeh! Ma ei oska nautida olemasolevat. Või noh, oskan, aga tahaks siiski midagi muud. Elada läbi stseen, mis mu mõtteis on korduvalt läbi mängitud.

Kui nüüd aus olla, siis ma vahepeal isegi naudid seda töö tegemist :D Kõige parem on turu peal müümine. Naeratada inimestele, soovida neil ilusat päeva, nende üllatunud nägu mu viisakusest ja seejärel soe naeratus. Nii hea! Vahepeal korjan kogemata pooltooreid maasikaid ja siis söön süümekatest ruttu ära, et ostjatele need ei satuks ning hiljem vaevlen tapvas kõhuvalus. Muruniitmine on ka päris nauditav. Välja arvatud muidugi parmud, kes suhu, kõrva, silma ja ninna lendavad. Vastikud jobud ikka. Neil hetkedel unistan oma kaugest soojast maast, kus kindlasti pole sellist jama.

Universum aitab kaasa soovide täitumisele. Rumal on lasta saatusel end juhtida. Ma tahan Oma Lugu.

And I just can't keep living this way
So starting today, I'm breaking out of this cage

Stab the tires

I try to reach to the next level with my blog and write in english. Sometimes it's even easier to speak in english despait fact that I know too few words. So I hope it won't be hard to write in english. Please don't mind the mistakes.





Anyway, I wanted to talk about my last week, 'cause it was amazing. On wednesday I drove to Tallinn by buss. There where sth about comenius project. The students of some european countries(Hungary, Portugal, German, Luxenbourg, German, Poland, Estonia of course and and and one boy was from Ukraine, the brutal one :D) got together to learn each others culture and so on. First my teachers said that my host will be a girl from 9th grade but 1 day before the trip, they said she's actually a 18-year-old boy. My host was Aleksander. He's father is judo-coach. Aleksander and her sister Katja are judo-wrestlers (weird word) like I was. He lives alone in his apartment. First it was little strange to be alone with some guy who I don't know, but later it was okay. He introduced me his friends Nikita (he has an amazing horse) and ... gosh, I don't remember who the girl was. I like them a lot. Mne nravitsa? Da? In Tallinn I met so many great people who was involved in the same project where I was.



On Friday we had a game where all the students were split to groups and had to find some places in Old Town. In my group was a hungarian girl Dorka. While the other group members were finding the places, me and Dorka were just talking and following the others. Suprisingly we had so much in common. First it was difficult to speak with each other but later it wasn't so bad. We went shopping together (3 hungarian girls, 2 russian boys and me). Later all the students drive in Võru where the comenius project continued. I was Nikitas host so he (or SHE... honey, you know it's okay to be gay. he's not) came with me to my granny's place. He had very romantic relationship with my granny's cat. I just can't understand why cats like men more than women. Anyway, Nikita was very sweet. He wanted to kick my ass all the time. He thought I am sad when I don't smile. He can speak estonian, but we spoke in english main time. I don't know why.





On saturday I had to sing in some sing festival called "Uma pido" so I couldn't be with my new friends. But the festival was still good. When I had a strange sad mood what came nowhere and had no reason, I went to my friend and hugged her. We hugged and sang "Üksteist peab hoidma tuulte ja külma käes. Armastus annab sooja südamel mis on jääs." I try to translate it: "You have to take care for each other for the wind and cold. Love gives warmth to a ice-glad heart". There's a lovely video of that song in youtube.


In the evening I did a little city tour to Nikita, Dorka, her host and 1 other hungarian girl (sorry, I have bad memory for names). We went to the beach to see the bitch. Actually no, we were just hanging around. Don't point a finger to full moon! :D

Sunday evening was the last evening to be together. PARTY AT JÜRGEN'S PLACE! There were


hungarians - Garci (Guy, who could understand what I want to say before I say it. Like a mindreader.), Janos (vibrating guy he was shivering behind the table. very funny guy), Dorka (a girl who is very easy to talk with. in my heart already.), Vera?(like her, like her, like her) and and... don't remeber. Sorry!
estonians - some of my classmates and few of others
No one were drunk. Everyone was having just good time. We were talking about embarrassing stories, nasty things and so on. Damn, I started to love hungarians, especially our ones. Our ones :) So when I'm planning my eurotrip, then Hungary would be definitely one of the main destinations. The other is Portugal, as you already know.



We get to sleep about 1 and a half hour and then everyone started their trip back home. We hugged and took pictures. I guess now are the hungarians in Hungary. I miss them :/ Not only them but some others too. People from Pae Gümnasium are great! At least those who I learned to know.


Thank you all :) Hope I'll see you again.

Merehümn

Minu esimene riiklik eksam. Bioloogia. Tänu sellele metsikule õppimisele haban vaikselt midagi. Mul on isegi bioloogia vastu huvi tekkinud. Tahaks veel õppida. Ilma naljata. Kahju, et selle ainega nüüd lõpparve on.
Eksaminandid ootasid kõik aula ukse taga. Nimekirja alusel kutsuti inimesi ühekaupa sisse. Istusin esiritta eksamikomsjoni ette nagu õige tuupur kunagi. Pärast sain teada, et kohad olid kindlalt määratud ja ma pidingi sinna minema :D Närvi polnud absoluutselt sees. Ainult kibelesin eksami kätte saamisega. Tahtsin niiiii väga näha, mis ülesanded seal on. Lõpuks saingi kätte, aga midagi rõõmustavat seal ei olnud. Ikka viimse hetkeni lootsin, et kuskil on hulk mõisteid, mida peab seletama, aga ei. Nukker! Ei saanudki särada. Töö polnud raske, aga ma polnud õppinud õigeid asju. Eksamitöövihikut mul ka ei olnud, kust oleks õppida saanud. Tollest oleks palju kasu olnud. Vaatmata faktile, et mul hästi ei läinud (kui 20 punkti saan on juba hea), olen väga õnnelik, et see läbi on. Kui järgmine aasta jõuan, teen uuesti.
Kas ma sain hiilata? Ikka sain! Lõpetasin töö, tõusin püsti ja sammusin vapralt ukse poole, kuigi ette oli nähtud peale töö lõpetamist eksam lauale viia ja allkiri anda. Saali tagaotsas oli mu kott, kus oli ID-kaart. Ma teadsin, et seda oli vaja. Kuigi ilmselgelt tunneb mind direktor ka selleta. Igatahes üritasin kõigest väest naeru kinni hoida, kui ID-kaarti tooma läksin, sest tundsin, kuidas komisjon ja mõned õpilased mulle mokk töllakil järgi vaatavad :D Oleks tahtnud nende nägusid näha.


Siuke värk on, et ma nüüd 18. Algab varajane küpsusiga. Tunnen, et meioos töötab katalüütilise ehk ensümaatilise aktiivsusega ja mul valmib julmalt sugurakke. Päikese kaudu olen saanud metsikult hormooni D-vitamiin. Neerupealised toodavad adrenaliini rohkem, kui varem. Mitoos jaotab kromatiide kahe tütarrakku vahel võrdselt. Vanad rakud vahetuvad kõik välja. Mu arenemise etapp on praegu sigimisperiood. Agoonia on õnneks kauge nähtus. Kollageenigi pole metsikult veel. Okei... Loodan, et tekstiga väga pange ei pannud. Paljud väidavad, et 18 aastaseks saamisega ei muutu midagi. Tunne on sama ja 18nda eluea täitumine jätab neid täiesti külmaks. Kuis nii saab? Mul on küll hästi hea tunne. Eriti nüüd, kui täitus üks mu unistustest. Kohe räägin lähemalt.
Olen pesuväel (vajalik teave) ja hakkan end venitama jooksust. Ma ei taha, et mu säär paisuks piimahappest vms. Kuulen - värava kiruksumine. Mõtlen - vanaisal jälle hilisõhtul mees külas. Küll on ikka veider vanaisa mul. Siis kuulen - kivi vmt visatakse vasta mu akent. Panen käbe pluusi selga ja avan akna. MIDA MU 18 AASTASED SILMAD NÄEVAD JA KÕRVAD KUULEVAD?? Krissu, Eliis, Jeltsu, Oha, Priit on mu akna all ja laulavad mulle. Paar päeva tagasi ütlesin ühele tüübile, et mu unistus on, et keegi mulle serenaadi laulaks JA NÜÜD!!! Oeh, sõbrad, see oli imeline! Aitäh!


Mu emotsiooni väljendaks SEE lugu.

Soovid on selged ja sihid on siirad

Saate aru inimesed, ma olen iga päev juba oma eurotripil. Panen silmad kinni ja olen kohal. Kui ma ükskord sinna päriselt kohale jõuan, tuleks kindlasti kohati dejavu tunne. Tahate tunda, mida ma tunnen? Nii, kõigepealt pange Billionaire (klõpsa nüüd Billionairel :D) käima ja vaadake see lõpuni. Pange see uuesti käima ja pange silmad kinni ning kujutlege ette sarnast kohta. Teine riik, teine kliima, teine õhkkond. Olete rannas, päike loojub, meri on tasane. Inimesi ümberringi on vaid natuke. Mängite või keegi läheduses mängib kitarril "I'm yours"-i vms. Laulate kaasa ja naudite. Kuskil lähedal teeb keegi vesikat, seega õhk on täis mõnusat vessarilõhna. Teil pole absoluutselt mingeid kohustusi. Teil pole aimugi mis päev on või mis kell on ja sellel polegi tähtsust! Kohalikud on sõbralikud. Pole isegi märkimisväärne, et saate päeva jooksul miljon naeratust. Ööd mööduvad rannaliival, kuskil privaatses kohas, kuhu inimesed ei satu, seega ei pea muretsema, et keegi teid poole öö pealt nagu lille üles korjab. Päeval hängid kohalikega. Lihtsalt lähed juurde, kui nad näiteks võrku mängivad ja pelad koos nendega. Mõnest saab lausa sõber, kes tutvustab sulle ümbrust ja näitab kohti, kuhu ise ei oleks osanud minnagi. Nende traditsioonilised südantsoojendavad põsemusid ei jää ka tulemata. "Ärge siis pahandage, kui ma ükskord lähen ja tagasi ei tule. "

Oma Antoine värgiga olen, tuleb tunnistada, väga friiki pannud. Ma ausalt kardaks end isegi sellises situatsioonis. Olen Eesti türklane nagu Krissu ütles. Midagi rõvedat ei tee, aga päris obsessed ja spioonilik võin tunduda. Kõigepealt topin oma msn-i pihku ja jooksen ära, siis lähen hotelli järgi, siis otsin facebookis üles ja lisan sõbraks, kuigi tüübil ju on mu msn... Oleks ta tahtnud mind lisada, oleks ta seda juba teinud. Tegelt ma ei taha ju midagi siukest kahtlast.. :D Tahan teada, kuidas sealpool inimsed suhtlevad. Kas neil on samasugune huumorimeel nagu meil või tunduks me neile oma naljadega imelikud? Kas nad on võõraste suhtes tõrjuvad või võtavad nad kiiresti omaks inimesi? Mul on palju küsimusi. Ei tahaks ju anda valesid signaale lihtsate asjadega.
Eniveiiii, kujutlesime täna Krissu ja Priiduga mind mu driimländi tänavamuusikuna. Kitarr käes "I'm yours"-i mängimas ja laulmas. Kas meil läks käest ära? Muidugi! Mina silma tegemas I'm yours, I'm yours, I'm yours... "Well you done done me"... Ilmselt ei tasuks päris nii teha seal kuskil, kuhu ma lähen. Mine tea, pärast olengi läinud pliks. Igatahes see tänavamuusikuvärk kuulub ka mu must-to-do listi. Uskuge, sõbrad, ma jõuan sinna ja teen kõik, mis teha olen plaaninud. :)


Rasmus nägi minust õudusunenägu sellest, kuidas ma autoga sõitsin :D Pidin mainima.

@Kutt says (23:31):
ma su väikse õe nime ei tea aint
@Kutt says (23:31):
aga ta ütles et sa sõidadki nii hullult
@Kutt says (23:31):
aga ema pidi muidu su kooli viima aga sa panid ise autoga minema

Endiselt otsin meessoost isikut, kes tahaks pöidlaküüdiga tripile tulla. Minu msn evelima@hot.ee

Tsauuuuuuuu :)

Olen kuuma saanud, kui suhtun oma unistustesse ja nende teostamisse tõsiselt? I don't think so. Öelgu teised, mis tahavad. Naergu mu pühendumist, kui tahavad. See viib mu tuju alla, aga mitte mu unistusi. Selle kohta tuleb meelde üks hea lause. See oli midagi sellist, et ärge võtke inimeselt tema unistusi, sest tal ei pruugi peale nende midagi olla.
Teate, mis need eriti heaks teeb? Võimalikkus. Ma ei taha midagi utoopilist, vaid täiesti saavutatavat.
There's not a star in heaven that we can't reach if we're trying.
Kui midagi haardeulatusest väljas on, ei tähenda, et ta kättesaamatu on.

(mõned kohad tuli veits ära tööelda. mõni võib valesti aru saada)
Täna sain oma unistusteplakatiga valmis. Kui see mul alati silma all on, püüdlen unistuste poole. Kui mitte tegudes, siis vähemalt mõtetes.
Oh, what a tangled web we weave when first we practice to believe.




Halvasti õmmeldud riie on tegelikult vägagi kantav. Ma ei tohiks seda kandes karta, et mind sellega imelikult vaadatakse vms. Mind ja mu mõistukõnet..
Pühapäevane madalseis jätkus esmaspäeval. Koolis olemisest ei tulnud midagi välja, seega pärast teist tundi läksin Eliisi soovitusel koju. Kertu sõnade järgi nägin välja nagu tahaks end oksa tõmmata, "masendusehunnik". Igatahes koolist ära saamine tegi imet ja minus oli rohkem päiksest, kui päikeses endas. Päris imalat juttu oskan ajada :D Igatahes oli parem kui kunagi varem. Nii mul need tujud vahelduvadki. Ei tohiks igast cräppi nii raskelt üle elada, aga parem olla selline, kui ükskõikne ja kergemeelne. Ei saaks ka öelda, et tühiste asjade pärast halan. Oooookei, enough! Ma ei taha, et mu jutt läheks nagu on näiteks "Kuritöös ja karistuses" - lehekülgedepikkuseks mulisemiseks, et raamat paksem saaks. Hinnatud raamat küll, aga minu arust kiskus väga tüütuks, kui põhimõtteliselt sama lauset oli mustmiljon korda trükitud.








Viimastel päevadel on jutud rõvedaks kiskunud. ROPS ROPS ROPS! Tooks väikese näite? Kes süüa kavatseb lähiajal, jätke see osa vahele. Mulle räägiti väike armas lugu ühest peost. Noortel läks öösel köögis ahjude ja muude küttekehade (aga ilmselt kõige enam üksteise tõttu) kuumaks ja asi arenes üksteise põhjalikuks tundma õppimiseks. Hommikul tehti näljastele peolistele katuleid kõhutäiteks. Peale sööki avaldati väike saladus valgest möksist, mis kartulite peale purskas (Y) Mis ma oskan öelda? Inimesi on igasuguseid.



Eveli says: "Päris söödav porgand." IU IU IU IU IU! Nagu tänane imemise teema kirjanduses. Ma ei tea teemat seega lasin kujutlusvõime tööle ja mu imagination kulgeb vaid perversses suunas vist.
eliis " World is nicer when you dream" says: PERVO
Eveli says (15:24): Tuleb nii välja. Ma sain Tallinnas elu rõvedaimat porgandit. Ligane ja pehme. Öko pidi olema
eliis " World is nicer when you dream" says: haha nüüd töötab minu kujutlusvõime




Alates tänasest panen oma postituste lõppu järgneva meheotsingu kuulutuse: Oled kuum ilus 18 aastane või vanem mees ning otsid püsisuhet, võta minuga ühendust! Minu number on 57837...
Ma tahaks teie nägusid näha praegu :D Tegelt on asi siuke, et mul oleks vaja meessoost isikut, kes tahaks suvel Portugali hääletada. On kindlam ja ohutum, kui keegi selline kaasas on. Never know, mis perverte ringi liigub. Niisiis, kes sooviks suvel Euroopat avastada, eelkõige Portugali, võiks minuga ühendust võtta. Msn-is võib minult rohkem infot saada:
evelima@hot.ee




Järgmise korrani! :)

Tühi auk

Nagu õmblusmasina nõel riiet. Sitt õmblus, aga üles harutamine pole võimalik.

Ma ei saa aru, mis lahti on. MIS TOIMUB? Kuidas nii saab? See pole mu elu. See pole mina. Mis juhtunud on? Ma ei tea, kas see on asja juures hea või halb, et ma ei tunne süümekaid ega kahetse midagi. Elan ja olen piiranguteta. See, mida olen ette kujutanud ka juhtub täpselt nagu tahan. Tahan ja ei taha. Ma kardan. Ma ei oska enam vahet teha heal ja halval. Ma ei keela end. Mul pole kindlat suunda. Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlema hakkan. Vastutustundmatu ja ebaküps. Ma ei ela selles maailmas. Mul on mingi oma maailm. Reaalsuse tajumattus. Mulle meeldib see spontaansus ja väike hullumeelsus, aga... ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea... veel pooli puid ja maid. Tahaks uuesti alustada kuskil mujal, kus keegi mind ei tea. Kus kellelgi pole minust mingit esmamuljet. Head ega halba, mitte mingisugust. Saaksin luua neile puhta mina mitte mingisuguse vastandliku isiku, kes ma praegu olen. Raske on olla iseenda vastu ja samas poolt ka. Keeruline? MA TEAN! Tahaks kedagi, kes saaks aru sellest tundest, kes vb on ka ise seda kogenud. Kardan meeletult, et mul jääb midagi tegemata. Elu on lühike. See hirm paneb mind tegutsema mu mõtete järgi.
You see things, and you say “Why?” but I dream things that never were, and I say “Why not?”
See ei too just igakord head..
Don't laugh at a youth for his affectations; he is only trying on one face after another to find his own.



Reedel läksin häälega Tallinna. Taaskord sain tarkuseteri eluks kaasa. Tallinnas otsisin Krissu ja teised klassikad üles. Istusime vanalinnas. Ühtäkki tuli meie juurde mingi mees. Ütlesin "I don't understad you.". Siis hakkas juba eesti keelt puhuma. Ma viisakalt üritasin temaga rääkida. Suht varsti sain aru, et tegu pole kaine inimesega. Kutsus kuskile kaasa mind. Ma ütlesin, et ma ei taha. Tõusin püsti, et teisele poole lauda Krissu, Vanse ja Heleni juurde minna, sest ma istusin üksi ühel pool lauda. See mees tahtis must kinni võtta ja vägisi ära viia. Kartsin jubedalt. Lõpuks sain tast kuidagi mööda ja istusin ruttu oma tüdrukute lähedusse. Aga see mees ei lahknud ja tülitas meid edasi. Lõpuks tuli meie superman "Tüdrukud, on teil probleem?" ja ajas selle jubeduse minema, kusjuures ütles vaid paar sõna. Mõjus. Suur tänu sulle võõras! Me vaatasime teda nagu tõelist kaitseinglit. Hea, et valdavas ükskõiksuses leidub ka mõni hooliv inimene.

Mõne aja pärast liikusime nukuteatrisse, et vaadata "High school musicali". Norman Salumäe (Y). Ei hakka sellel pikemalt peatuma. Super etendus oli minu arust.
Ööbisin sugulaste juures, keda viimati dinosauruste ajal nägin.
Umbes kell 10 viidi mind Tallinna kesklinna. Veetsin umbes 5 tundi Viru keskuses. Sõbrad, see on ulme! Vb on leevendavaks asjaoluks see, et enamus ajast veetsin Raamatupoes Portugali ja reisimise kohta infot lugedes.
Edasi põrutasime Krässuga mööda linna ringi kuniks tuli hakata sünnipäevale minema. Ootasime trammi. Meil vedas. Armaani võttis meid peale ja saime temaga õigesse kohta. Pisut teistsugune pidu. Jätan siinkohal oma sealt-siia-siit-sinna pooleli. Mulle endale käib juba närvidele. Nagu annaks blogis aru mis tegin, kus ja kellega. IGAV! Ma ei taha enam üldse midagi kirjutada. Üks tark mees ütles, et oma hinge ei tohi kellelegi täielikult avada. Midagi peab endale jääma.

Tagasi Võrru hääletades mind enam ei eksisteerinud.

Läbi ja lõhki väntsutatud, pooleks kistud.
Pesen kõik maha.

Punane Moskva lõhnaõli

Ma olen juba Tartus nagu kohalik. Reede õhtul oli suund taaskord sinna. Häälega, mina ja Krissu. Saime bemmiga sõita, mis sõitis peaaegu kahesajaga. Linna peal oli natuke asjatamist ja siis Krässu poole. Tal on meeletult vinge korter. Veits aega valmistusime seal ja siis klubidesse õnne proovima. Probleemiks olin mina, kui ainuke alaealine. Illusiooni juurde kõndides mõtlesime, mida ma teha võiks, et sisse saada. Seal ees olid mingid tüübid. Läksin nende juurde ja rääkisin oma probleemist ja ütesin, et üks neist mu deiti mängiks. Igatahes ei vedanud välja. Turva oli kindlameelne. Aga ka meie olime kindlameelsed kluppi saamise osas. Läksime järgmisesse kluppi. Pattaya. "Kas siin on pilet ka?". Turva ütles ei ja ma lihtsalt kõndisin sisse. Krissult ja Krässult küsiti doki. Paistab, et mul oli õnne. Ühe turva jaoks nägin ma jubenoor välja, teise jaoks olin harašo. Ma pole elus naljakamas klubis käinud. Kuigi ma umbes kolmes olengi aint käinud :D Selles klubis hakkavad naised ka rohkem meeldima kui mehed. For riil. Silmad kinni tantsides nautisid muusikat, silmad lahti tehes sai jälle naerda, kuidas mõni postiga ameleb vms. Mõni naine oli ka naljakas, kes meeleheitlikult püüdis tähelepanu saada. Esiteks oma olematu riietusega, teiseks oma hottide liigutustega. Märkimata ei saaks jätta ka ühte meest, kellele meeldis keelega kõike tunnetada.. Jah, see klubi oli huumor. Kuu aega veel ja saan Illusiooni ka üle vaadata. See näeb juba väljast üliäge välja. Sees on mitu klubiruumi erinevat stiili muusikaga. Saab ise valida, mis meeldib.

Tagasi Krässu poole jõudes kadusime suht kiirelt tuttu ära. Proovisin seda 50-st 1-ni unenäo värki teha, aga ei jõudnud 40-nigi. Unes nägin seda Illuka turvat, kes mind sisse ei lasknud :D Oleks tahtnud midagi muud näha.. Hommikul unelesime ja pärast mitut tundi suutsime end linna vedada. Seal nägime deemonit. Ma pole elus kedagi nii jubedat näinud. Ma arvan, et ta oli vaimuhaige. Kujutasin ette, kuidas ta selja tagant ligi tuleb ja must kinni võtab.
Sõitsime linnaliiniga linnast välja, et hääletama hakata. OII, SEE BUSS. Kui metsik hais! Mul oli lõhn kotis. Võtsin välja ja pihustasin enda ja Krissu peale ning õhku. Mingi kodutu (ilmselt) magas seal oma aroomidega. Terve bussitäis rahvast oli näost ära. Ilmselt see pakkuski meile nalja. Lõpuks ei kannatanud seda haisu välja ja läksime ette poole istuma lootes, et seal parem on. Seal hakkas mingi vana naine meiega rääkima sellest haisust :D Et mingid paar vana meest haisevad nii. Nimetas seda punaseks Moskva lõhnaõliks :D jne jne jne...


Tsau!

Cinderella

Nüüd ma kirjutan postituse, mille puhul ma sügavalt kahtlesin, kas ikka riputada see üles siia või kirjutada vihikublogisse. Ma otsustasin, et mul pole midagi varjata. Kes tahab must halvasti mõelda or sth, see saab seda ka ilma põhjusteta edukalt teha.

Laupäev-pühapäev oli Tartus judo MK etapp. Oi blinn, oi blinn, oi blinn! Sellised matšid, sellised tegijad. Käisin mõlemal päeval häälega. Laupäeval tagasi tulles ja pühapäeval minnes sattusin sama inimese peale. Tuli välja, et Navitrolla vend. Ülimuhe mees. Rääkisin talle oma suveplaanidest häälega eurotripile minna ja ta kiitis heaks. Esimene sel juhul. Aga samas hoiatas ka. "Kui autos on õhtu ja autos on 4 vene meest, siis ära peale mine!". Tegelikult päris tõsine asi, aga ma lihtsalt ei suuda enda unistustele käega lüüa. Kui ma midagi väga tahan, siis annan omalt poolt maksimumi, et seda saavutada. Julguse taha enam asi kinni ei jää. Igatahes hääletamine on mulle palju tarkusi kaasa andnud. Liigume nüüd põhiteema juurde - võistlused. Suht huvitav on, kui istud rahulikult, vaatad võistlust ja siis hakkab mingi kutt su ees riideid ära võtma :D Ma ei kurda tegelt. Türklastelt sai taaskord "ma tahan sind vägistada" pilke. Nendest lausa õhkab seda. On ka erandeid kindlasti. Pole erandite süü, et need kahtlased domineerivad ja siis arvataksegi, et türklased on kõik perverdid. Tunnen kaasa. Ma ei tahaks küll, et mind mingi stereotüübi järgi hinnataks.

Laupäeval jäi mulle üks portugallane silma. Maadles üliprolt. Okei, mis ma keerutan, kena oli ka. Või no, ta aura oli meeletu. Pühapäeval läksin konkreetselt tema pärast tagasi. Pühapäeval tekkiski mul idee, millest ma ei saanud lahti lasta. Otsustasin, et pean temaga tuttavaks saama. Juba sellepärast, et ma lähen eurotripile ja siis oleks jõhkralt hea, kui ma teaks kedagi kuskilt kaugelt. Portugal on ju päris hea koht. Niisama rääkima minna ma ei julgenud, sest mu inglise keel on alla igasugust arvestust. Eriti veel siis, kui ma laivis pean rääkima. Jooksen kokku, aje! Lõppus tuligi üks idee. Krissust inspireerituna kirjutasin oma msn-i paberile ja otsustasin selle talle anda sõnagi lausumata. Nägin teda väljas sõprade keskel. Ma ei julgenud minna. Nägin kuidas ta lahkus bussi. Ma teadsin, et kahetsen väga, kui võimaluse mööda lasen. Läksin talle bussi järele. Õnneks istus ta suht ees. Vaatasin paremale ja vasakule koguaeg. Kari poisse vaatab naerusui otsa. Mul oli creepy. Jõudsin temani. Andsin talle selle paberi, kuhu oma msn-i olin kirjutanud. Ta oli ülišokis :D Ei saanud midagi aru. Ta ei jõudnud mulle otsagi vaadata, kui ma juba läinud olin. Bussi ukse peal tuli mulle vastu üks sõbralik Rootsi treener. "Are u coming with us?". Hea meelega oleks läinud. Õhtul sõitsin koju tagasi ja öösel nägin Antoine'st (see portugallane) und :D Olen kuuma saand? Ja! Igatahes veider uni oli. Ta suudles seal ühte poissi :D Mis ma oskan öelda? Näen nunnusid unenägusid. Esmaspäeval tegelesin metsikult uurimistööga. Otsustasin, et lähen teisipäeval ka Tartusse. Judokatel oli laager. Portugallased jäid ka sinna, kuigi nad oleks pidanud juba pühapäeval ära sõitma, aga õnneks purskas Islandil tuhapilvi. Ma tahaks muidugi mõelda, et see on saatus. Teisipäeval kobisingi ülikiiresti Tartusse trenni vaatama. Läbi teise korruse klaasseina vaatasin teda maadlemas. Trenn sai läbi ja nad hakkasid lahkuma. Nägin, kuidas ta väljas seisis oma sõpradega. Aga mina ei julgenud midagi teha taaskord. Laura soovitas bussi järgi minna ja hotelli kaasa sõita, aga üliimelik oleks olnud. Mõni oleks vaadanud, et mida hekki see siin teeb vms. Vaatasin siis, kuidas buss minema sõitis ja ütlen ausalt, et kohutav tunne oli. Sõidan Tartusse ja mille nimel? Ma ei saanud seda nii jätta. A'le'coq-i ees olid rollerivennad. Küsisin, kas nad ei saaks mind viia. Neiu, kust teilt tuleb see julgus? Päriselt ka, ma tunnen, et mingi klõps on käinud ja ma julgen olla ja teha. Tegelt ei julge, aga ma sunnin end. Igatahes need rolluvennad ei võtnud vedu. Kurb. Kas Evelil said ideed otsa? Ei! Läksin Dorpati hotelli juurde administratsiooni ja ütlesin, et mu telefon jäi ühe portugallase kätte ja küsisin ta toa numbrit. Otse loomulikult teadsin ta täispikka nime, friik nagu ma juba olen. Jõudsin ta ukse taha. Tagasi tee oli reaalselt olemas, aga ma kaotasin selle enda jaoks. Koputasin. Koputasin veel. Ja siis veel. Kuskil paar tuba kaugemal tulid paar poissi oma toast tšekkima, mis on. Nende käest küsisingi, kus Antoine on. Nende toas otseloomulikult :D Kutsusid ta toast välja ja vopaaaaa. "I gave u my msn the other day. Do u remember?". Ta ütles, et ta jõudnud mu nägugi näha, sest kõik käis nii kiiresti :D Rääkisime natuke aega seal koridoris nii, et ta sõbrad vahtisid ja kuulasid pealt. Kohatu! Siis lõpuks nad utsitasid teda minuga välja minema. "We're leaving at 12 o'clock so u're like Cinderella.". Nii hämmastav oli temaga rääkida. Ma olin hakkama saanud. Kuigi rääkida oli metsikult raske, sain enam-vähem hakkama. Mitte paremini, kui tema. Need, kes kakskeelsetest peredest on, habavad rohkem igasuguseid keeli. Ta ema on nimelt portugallane ja isa belglane. Rääkisin talle oma tripi plaanidest ja ta oli nõus minuga kokku saama suvel. Cool! Ta peaks praegu veel sõitma koju. 58 tundi sõidab, kui ma valesti aru ei saanud. Igatahes siis saab temaga msn-is rääkida, mis oleks kindlasti sadu kordi etem esialgu. Netisõnastik kohe käepärast ja puha :D Enne üksteisest lahku minemist tegime kalli ja ta tegi seda lõunamaist põsemuside teemat. Ma alguses olin päris hämmingus. Meil ju pole selliseid kombeid, kuigi võiks olla, sest see on nii effing nunnu. Südamlik, soe ja sada kümme asja veel. Ta polnud siuke perv ega liiga pealetükkiv vms. Ta aurast ei saa ma ka üle ega ümber. Ma oleks nagu kärbes ja tema kärbsepaber :D Kui ma eilsele õhtule tagasi mõtlen, siis on mul raske uskuda, et midagi sellist toimus. Mina ja need sündmused ei käi kokku. Huhh! Kell oli liiga palju, et Võrru hääletada. Ma ei riskinud. Jäin Liisa ja Laura poole ööseks. Oi deem, need tüdrukud on kullast. Nii targad ja mõistlikud. Tahaks neid iga päev näha. :/

See oli minu amazing jutt. Rohkem ei tahagi siia midagi kirjutada. Las see postitus jääda sellele portugallasele.