Nagu õmblusmasina nõel riiet. Sitt õmblus, aga üles harutamine pole võimalik.
Ma ei saa aru, mis lahti on. MIS TOIMUB? Kuidas nii saab? See pole mu elu. See pole mina. Mis juhtunud on? Ma ei tea, kas see on asja juures hea või halb, et ma ei tunne süümekaid ega kahetse midagi. Elan ja olen piiranguteta. See, mida olen ette kujutanud ka juhtub täpselt nagu tahan. Tahan ja ei taha. Ma kardan. Ma ei oska enam vahet teha heal ja halval. Ma ei keela end. Mul pole kindlat suunda. Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlema hakkan. Vastutustundmatu ja ebaküps. Ma ei ela selles maailmas. Mul on mingi oma maailm. Reaalsuse tajumattus. Mulle meeldib see spontaansus ja väike hullumeelsus, aga... ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea... veel pooli puid ja maid. Tahaks uuesti alustada kuskil mujal, kus keegi mind ei tea. Kus kellelgi pole minust mingit esmamuljet. Head ega halba, mitte mingisugust. Saaksin luua neile puhta mina mitte mingisuguse vastandliku isiku, kes ma praegu olen. Raske on olla iseenda vastu ja samas poolt ka. Keeruline? MA TEAN! Tahaks kedagi, kes saaks aru sellest tundest, kes vb on ka ise seda kogenud. Kardan meeletult, et mul jääb midagi tegemata. Elu on lühike. See hirm paneb mind tegutsema mu mõtete järgi.
You see things, and you say “Why?” but I dream things that never were, and I say “Why not?”
See ei too just igakord head..
Don't laugh at a youth for his affectations; he is only trying on one face after another to find his own.
Reedel läksin häälega Tallinna. Taaskord sain tarkuseteri eluks kaasa. Tallinnas otsisin Krissu ja teised klassikad üles. Istusime vanalinnas. Ühtäkki tuli meie juurde mingi mees. Ütlesin "I don't understad you.". Siis hakkas juba eesti keelt puhuma. Ma viisakalt üritasin temaga rääkida. Suht varsti sain aru, et tegu pole kaine inimesega. Kutsus kuskile kaasa mind. Ma ütlesin, et ma ei taha. Tõusin püsti, et teisele poole lauda Krissu, Vanse ja Heleni juurde minna, sest ma istusin üksi ühel pool lauda. See mees tahtis must kinni võtta ja vägisi ära viia. Kartsin jubedalt. Lõpuks sain tast kuidagi mööda ja istusin ruttu oma tüdrukute lähedusse. Aga see mees ei lahknud ja tülitas meid edasi. Lõpuks tuli meie superman "Tüdrukud, on teil probleem?" ja ajas selle jubeduse minema, kusjuures ütles vaid paar sõna. Mõjus. Suur tänu sulle võõras! Me vaatasime teda nagu tõelist kaitseinglit. Hea, et valdavas ükskõiksuses leidub ka mõni hooliv inimene.
Mõne aja pärast liikusime nukuteatrisse, et vaadata "High school musicali". Norman Salumäe (Y). Ei hakka sellel pikemalt peatuma. Super etendus oli minu arust.
Ööbisin sugulaste juures, keda viimati dinosauruste ajal nägin.
Umbes kell 10 viidi mind Tallinna kesklinna. Veetsin umbes 5 tundi Viru keskuses. Sõbrad, see on ulme! Vb on leevendavaks asjaoluks see, et enamus ajast veetsin Raamatupoes Portugali ja reisimise kohta infot lugedes.
Edasi põrutasime Krässuga mööda linna ringi kuniks tuli hakata sünnipäevale minema. Ootasime trammi. Meil vedas. Armaani võttis meid peale ja saime temaga õigesse kohta. Pisut teistsugune pidu. Jätan siinkohal oma sealt-siia-siit-sinna pooleli. Mulle endale käib juba närvidele. Nagu annaks blogis aru mis tegin, kus ja kellega. IGAV! Ma ei taha enam üldse midagi kirjutada. Üks tark mees ütles, et oma hinge ei tohi kellelegi täielikult avada. Midagi peab endale jääma.
Ma ei saa aru, mis lahti on. MIS TOIMUB? Kuidas nii saab? See pole mu elu. See pole mina. Mis juhtunud on? Ma ei tea, kas see on asja juures hea või halb, et ma ei tunne süümekaid ega kahetse midagi. Elan ja olen piiranguteta. See, mida olen ette kujutanud ka juhtub täpselt nagu tahan. Tahan ja ei taha. Ma kardan. Ma ei oska enam vahet teha heal ja halval. Ma ei keela end. Mul pole kindlat suunda. Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlema hakkan. Vastutustundmatu ja ebaküps. Ma ei ela selles maailmas. Mul on mingi oma maailm. Reaalsuse tajumattus. Mulle meeldib see spontaansus ja väike hullumeelsus, aga... ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea... veel pooli puid ja maid. Tahaks uuesti alustada kuskil mujal, kus keegi mind ei tea. Kus kellelgi pole minust mingit esmamuljet. Head ega halba, mitte mingisugust. Saaksin luua neile puhta mina mitte mingisuguse vastandliku isiku, kes ma praegu olen. Raske on olla iseenda vastu ja samas poolt ka. Keeruline? MA TEAN! Tahaks kedagi, kes saaks aru sellest tundest, kes vb on ka ise seda kogenud. Kardan meeletult, et mul jääb midagi tegemata. Elu on lühike. See hirm paneb mind tegutsema mu mõtete järgi.
You see things, and you say “Why?” but I dream things that never were, and I say “Why not?”
See ei too just igakord head..
Don't laugh at a youth for his affectations; he is only trying on one face after another to find his own.
Reedel läksin häälega Tallinna. Taaskord sain tarkuseteri eluks kaasa. Tallinnas otsisin Krissu ja teised klassikad üles. Istusime vanalinnas. Ühtäkki tuli meie juurde mingi mees. Ütlesin "I don't understad you.". Siis hakkas juba eesti keelt puhuma. Ma viisakalt üritasin temaga rääkida. Suht varsti sain aru, et tegu pole kaine inimesega. Kutsus kuskile kaasa mind. Ma ütlesin, et ma ei taha. Tõusin püsti, et teisele poole lauda Krissu, Vanse ja Heleni juurde minna, sest ma istusin üksi ühel pool lauda. See mees tahtis must kinni võtta ja vägisi ära viia. Kartsin jubedalt. Lõpuks sain tast kuidagi mööda ja istusin ruttu oma tüdrukute lähedusse. Aga see mees ei lahknud ja tülitas meid edasi. Lõpuks tuli meie superman "Tüdrukud, on teil probleem?" ja ajas selle jubeduse minema, kusjuures ütles vaid paar sõna. Mõjus. Suur tänu sulle võõras! Me vaatasime teda nagu tõelist kaitseinglit. Hea, et valdavas ükskõiksuses leidub ka mõni hooliv inimene.
Mõne aja pärast liikusime nukuteatrisse, et vaadata "High school musicali". Norman Salumäe (Y). Ei hakka sellel pikemalt peatuma. Super etendus oli minu arust.
Ööbisin sugulaste juures, keda viimati dinosauruste ajal nägin.
Umbes kell 10 viidi mind Tallinna kesklinna. Veetsin umbes 5 tundi Viru keskuses. Sõbrad, see on ulme! Vb on leevendavaks asjaoluks see, et enamus ajast veetsin Raamatupoes Portugali ja reisimise kohta infot lugedes.
Edasi põrutasime Krässuga mööda linna ringi kuniks tuli hakata sünnipäevale minema. Ootasime trammi. Meil vedas. Armaani võttis meid peale ja saime temaga õigesse kohta. Pisut teistsugune pidu. Jätan siinkohal oma sealt-siia-siit-sinna pooleli. Mulle endale käib juba närvidele. Nagu annaks blogis aru mis tegin, kus ja kellega. IGAV! Ma ei taha enam üldse midagi kirjutada. Üks tark mees ütles, et oma hinge ei tohi kellelegi täielikult avada. Midagi peab endale jääma.
Tagasi Võrru hääletades mind enam ei eksisteerinud.
Läbi ja lõhki väntsutatud, pooleks kistud.
Pesen kõik maha.
Pesen kõik maha.
2 comments:
Kallis, juba see, et meil on ühesugused pildid blogides ütleb, et ma tean, kus sa hetkel oled ja mida elad läbi. Asud keskteel, oled üks ja samas oled ka teine. Su sees on mitu inimest, kellest on endalgi raske aru saada ning kaaslastest ka just abi pole. Samas, nad ei saakski aidata, sest sa ise ka ei tea, milline sa parasjagu oled. Sellepärast ihkad ka uut elu, inimesi ja algust. on nii?
Jaaaa! Ma tean, kuidas peab ja kuidas on õige, aga ma käitun ikka tihti vastupidiselt. Ma tahaks olla keegi kindel. Et ma ei tegutseks oma varasemate põhimõtete vastu, mis olid mul nii raudkindlad.
Postita kommentaar