Iga päev on uus tunne. Üks kord olen hullult õnnelik, et ma ei tunne vajadust kellegi järele (vastassugupoolt pean silmas), siis järgmine hetk olen liblikaid täis ja leian vana tunde üles ning kolmandal hetkel tahaks nutta, sest avastan, et mul pole teatud isikust ikka veel ükskõik. Oeh, kui masendav see on. No ma ausalt ka, ei taha mingit meest. Päriselt! Aga siiski ei suuda ma külmaks jääda. Effing nõme on. And I can't do nothing about it. Rõve! See on nii tobe, kuidas ma võin selgelt tunda, et mu süda kiiremini ja kõvemini taob, kui ta lähedusse satub. MIKS? Pagan küll! Miks ma olen selliseks loodud, et kui inimesse ära kiindud, siis vahet pole, mida ma ka ei teeks, ei saa ma sellest tundest lahti. No pika aja pärast saan, aga siis pole ka garanteeritud, et see tagasi ei tule nagu bumerang. Väkk väkk väkk. Iiveldama ajab, kui hale see kõik on.

Täna on madalseisu päev nagu näha. Peale selle, et ise genereerin probleeme, tulevad need reaalsed ja tõsised probleemid ise ka ligi nagu kärbsed kärbsepaberile. Võibolla ongi hea, kui need PÄRIS probleemid mul on. Ehk jääb siis vähem aega ise tekitatud jamade jaoks. Uhh jeerum. Vihkan end sellepärast, et ma nii saamatu olen, et ma teen vähem, kui ma suudaks. Näiteks praegu peaksin olema mere taga toeks, aga ma idikas sean kooli takistuseks. Ma loodan, et hiljem seda kahetsema ei pea. :S Lihtsalt ulme, kui eraldatud ma olen oma perekonnast. Ma hullult loodan, et kõik läheb nii nagu ma plaanin ja.. mhh :/ Ma tohutult tahaks.