Fantasy Island

Meeletult raske on edasi elada seal, kus terve elu elanud olen, kui olen saanud maitse suhu lõunamaisest täiuslikkusest. Killuke paradiisi, mille peale mõtlen iga kuradi päev. Ma lihtsalt ei suuda lahti lasta. See kõik kestis liiga üürikest aega. Kokkuvõttes 1 ideaalne nädal. Ainus lohutus on see, et mul tuleb Võrus olla vaid kuni keskkooli lõpuni ehk siis vähem kui aasta. Seda pole palju. Siiski on valus mõelda, et mõnda inimest, keda Splitis kohtasin, ei pruugi ma enam kunagi näha. Neid näen vast, kes mind facebookis üles on leidnud või keda ma ise leidnud olen, aga teised.. No ok, mis teised, Oscar :D Või Oskar?.. Gosh, kui hopeless. Kõige hullem on see, et ma pole valmis alla andma. Saatsin facebookis kuuele potentsiaalsele Horvaatia- Oskarile kirja, et äkki joppab ja tüüp ongi see, keda otsin. Ei jopanud. Aga 2 Oskarit hakkasid minuga pikemalt rääkima. Üks püüab aidata ja teine ütles, et ma Stockholmi otsima tuleks :D:D:D Mõlemad Oskarid on bänditüübid. No mida hekki, eksole. Oskar-triangle. Olen nii friik, aga ausalt öeldes who cares? Mul on eesmärgid ja ma teen vähemalt midagi, et neid täita. Näiteks hetkel töötan kolmes kohas. Esmaspäev- laupäev kell 7-13 turul, pärast seda tavaliselt Tiina last hoidma viie-kuueni ja siis vahepeal harva kui vaja Kadri-Triinu koera jalutama või last hoidma.


Juulis panin netti üles tasuta tööotsimiskuulutuse ja seni on mulle tööd pakkunud 5 (maybe rohkem) inimest. Kadri-Triin oli teine, kelle pakkumise kahe käega vastu võtsin. Tal on iiri setter Robi, kes absoluutselt ei reageeri mulle. Vahepeal mõtlesin, et äkki on ta kurt, kuid ilmselt on asi siiski selles, et ma olen ta silmis mittekeegi :D Nice! Eriti siis, kui ta teist koera näeb ja metsiku jõuga tõmbama hakkab, nii et ma vaevu kinni hoida jõuan. Mul on meeletult kahju, sest ta saab niimoodi väga haiget. Böö! Kadri-Triinu last, Miat (paariaastane vist) olen ka korra hoidnud. Nunnu, nunnu, nunnu!


Umbes nädal tagasi helistas mulle Tiina ja soovis ka lapsehoiduteenust. Ofc olin nõus. Ajad klappisid ideaalselt. Tiina ja ta mees Kristjan on minu vastu nii head. Olen ainult kaks päeva nende juures käinud, kuid juba kohtlevad nad mind kui pereliiget. Pluss veel see, et nende pisike 11-kuune tütar Liisu on super laps. Mmmh. Eile käisin pärast turgu last hoidmas ja siis õhtul kella kümneks läksin uuesti, sest tal tulid mingid bestikad kokku, keda kaua polnud näinud ja nad plaanisid Madhouse'i vallutada. Oh sa püha lehm, mis püssid seal koos olid. No tõesti. Modellimaja. Riided, kingad, meik, figuur.. kõik kõik kõik! Piltilusad ühesõnaga. Ja mitte ainult ilusad vaid toredad ka. Unustasin mainida, et Kadri-Triin ja Tiina on sõbrannad ja Kadri-Triin oli ka seal. Üks naine oli suvepuhkused Eestis. Muidu elab USAs. No mmmh! Istusin diivanil ja vaatasin telekat. Tiina tuli minu juurde "Ütle, kui sul igav on. Ma võin mida iganes teha - tantsida laulda, et sul lõbusam oleks.". Ulmseliselt hoolitsev. Öö veetsin seal igaks juhuks, kui Liisu peaks üles ärkama vms, mida ta ei teinud. Magada sain 3-4 tundi. Kristjan kohe tervitas mind hommikul, enne kui jõudsin veel silmad päris avada. Vaatas, et mul hea olla oleks ja tegi kõik. Rääkisime teetassi taga juttu. Ta ütles, et kui neil oleks suurem korter, võtaks nad mind enda juurde. No deem! Ma tean neid inimesi alles paar päeva, aga juba on nad mulle nagu perekond. Jutt venis nii pikaks, et jäin turule 20 mintsa hiljaks :D Vedasin end kohale verd täisvalgunud silmadega. Hurmav kindlasti. Mul on mingi teema silmadega pärast Horvaatiat. Jubeebameeldiv. Arsti juurde esimene vaba aeg on 17 sept. AJUVABA! Eks ma lihtsalt üks päev pressin end kuskile vahele, kui asi hulluks jälle läheb. Vahepeal on nii, et silmi lahti hoida on vastik. Nende kinnihoidminegi pole mingi lust ja lillepidu.



Tegin oma elus ühe ebakindla otsuse. Terve suvi olen pendeldanud ühest kohast teise. Teoorias elasin vanaema juures, aga tegelt olin suht siin-seal koguaeg. Kuna ma ei tahtnud vanaemale koormaks olla ja papsil oli liitlast ja ühtlasi oma best friendy ( arvan natuke liiga palju endast) kõrvale vaja ja ma tundsin väga puudust sellisest asjast nagu perekond, otsustasin oma perenatukese juurde elama minna, kes mul siia veel jäänud on. Ehk siis olen nüüd jälle Pikakannu Eveli. Mina ja mu isa naine elame harmooniliselt koos ühe katuse all seni kuni issi aeg ajalt Soomemail maju kokku klopsib. Tõotab tulla ilus elu.
Oh jeerum, kui mul vaid oleks võimalus, läheksin otsejoones emme juurde Rootsi elama. Igatsen metsikult oma väikest venda ja õde (jah, isegi Triinut, kellega ma suurem osa ajast läbi ei saanud). Veel üks põhjus, miks gümnaasiumi lõppu ootan. Kuigi kohe sügisvaheajal lähen nagunii külla. Oeh! Koguaeg on keegi, keda igatseda.


Tsau praeguseks!


Elage Oma Loo järgi. :)