Olime puhkusel Triinu, Arturi ja ühe tüübiga, kes oli mu tuttav. Olime hotellitoas, kus see tüüp terroriseeris meid. Me ei tohtinud välja minna loata. Ma ei mäleta (v ei teagi), mis plaanid tal olid. Vist minu omamine. Nagu kaksikute iseloomustuses seisavad, et nad tahavad parterit ainult endale. Ütlesin, et pean vetsu minema. Ta lubas. WC asus hotellitoast koridorist kõndides umbes 20 meetrit eemal. Mu eesmärk oli minna esimesele korrusele (olime kuuendal) vastuvõttu ja leida keegi, kes mind aitaks. Lifti ukse avanemine võttis palju aega. Otsustasin minna trepist, mis oli päris pikk. Varsti jõudsin esimesela korrusele. Tõmbasin mingi hotellitöötaja väikesesse ruumi, mis osutus vetsuks. Päris weird oli. Siuke pervokas värk tundus teistele vast. Igatahes rääkisin tollele tüübile kõik kiiresti ära. Lahkusime wc-st. Triin ja Artur olid allkorrusel ja vaatasid multikaid. Vaatasin koos nendega. Mõtlesin, et peaks sellele terrori-tüübile ütlema, kus oleme ja mis teeme. Ma ei tahtnud teda vihastada. Kartsin teda. Härra Terror jõudis just liftiga alla. Lift suitses. Mingi rike. Ta ei näinud mind. Läksin teise liftiga üles, et oma olulised asjad võtta. Tuba oli piinlikult korras ja esialgu ei leidnudki oma asju. Osad oli see terror-mees ära võtnud. Tegin väga kiiresti. Kartsin oma väikese õe ja venna pärast. Liftiga alla minna ma ei julgenud, sest tundsin, et Härra Terror tuleb sealt just välja. Otsustasin treppide kasuks taaskord. Vastu tuli 2 noormeest, kellest üks oli päris my cup of tea. Pilk pilgus kõndisime üksteise poole. Silmanurgast nägin vana tuttavat terroriseerijat. Ta vaatas mulle korra otsa ja kõndis kuskile minema. Aimasin halba. My-cup-of-tea tundis mu vastu huvi. Ta küsis mu telefoninubrit. Pidin selle talle paberile kirjutama. 578 kirjutamisega sain kenasti hakkama, aga edasi tekkis komplikatsioone. Kuidagi ei saanud hakkama. 010-i kirjutamine läks vapsee metsa. Ühe asemel tuli igast jama. Siis avastasin, et 37 on ka keskelt puudu. Igatahes jah, ülimalt veider. Panin selle kiirustamise arvele. Tahtsin terrorile järgi joosta. Ma pidin. Lõpuks sai number kirja, õigesti või mitte, igatahes panin kohe Hr. Terrori juurde ajama. Küsisin süüdistavalt ja poolkarjudes, kus Artur ja Triin on. Mida ta nendega tegi? Ta oli neil ma ei tea kuhu käskinud kõndida. Võõral maal, võõras kohas. Nad olid raudselt eksinud ja hirmul. Arvatavasti üritasin peituda selle psaiko eest. Imelik, aga see psaiko ei tundunud enam nii hull kui muidu. Ta tahtsi aidata neid leida isegi. Minuga oli veel üks sõbranna, keda ma täielikult usaldasin. Otsustasime kolmekesi hargneda. Küsisin Hr. Terrorilt, kust otsima peaks. Ta ütles, et metsaradadelt. Telefon helises. Jaanika. Ta kõne ja jutt ajas mind närvi. Nii segane. Ta tahtsis Terroriga rääkida. Pärast kõnet läksime otsingutele. Ma ei usaldanud seda meest, aga vähemalt aitas ta mul otsida. Ma ei tahtnud, et ta hetkekski Arturi ja Triinuga jääks, kuid minu jaoks oli veel tähtsam nende leidmine. Tahtsin neid väga näha. Ärkasin...

Öeldakse, et unenägudes elatakse tihtipeale läbi igapäevaelu põhilisi mõtetes olevaid sündmusi vms. Jah, ma igatsen oma venda ja õde. Emmet ikka ka. Aga eriti oma väiksemaid. Mõtlen pidevalt kuidas neil läheb. Ma tean, et neil on raske. Tahaks toeks olla. Tahaks aidata. See on probleem nr 1.

Probleem nr 2. on see, et mul on harukordne vajadus romantika järele ja see ajab mind oksele. Minu kevad-südames algas nüüd. See on lihtsalt jube! Palun päästke mind. Ma ei taha tahta midagi, mida ma ei saa.

Probleem nr 3. on see, et ma ei saa mida tahan kohe nüüdsama, sest mul on kohustused. Ma ei saa minna far far away. The sun is shining, but it's far away.


Kõndisin eile kosmeetikapoes omas mullis olles vastu klaasseina. Can't break my bubble.



Am I bright enough to shine in your spaces?