Hei :) Kuidagi nii tagasihoidlik on olla siin. Nagu näeks vana head sõpra, keda pole jupp aega näinud. Küllalt kaua, et vestlus alguses pisut kohmakas on. Nii on mul praegu blogiga ja ausalt öeldes üldse kirjutamisega. Kahtlustan, et mu ajul on midagi viga, et ma teen midagi väga valesti endaga. Ma ei suuda keskenduda. Näiteks tahtsin ma mingi päev kontrolltööks korralikult õppida ja selgeks saada midagi, aga vot ei võtnud see pagana pea mul. Lugesin tuimalt. Ja mu kirjutamisoskus. Õhh, see häirib mind kõige enam. Ma pole enam oma kirjanditega rahul. Tunnen, et minus pole enam midagi. Olen end ammendanud. Esmaspäeval oli tahtmine tõsta käed üles ja anda alla. Ma ei saanud hakkama enam. Tundsin end ülimalt rumalana. Naljakas, et matemaatika suudab mind nii rivist välja lüüa :D Ma ei saa sinna midagi parata, et see aine paneb mind võistlema. Tahan olla üle keskmise. Ausalt, tahaks tark olla. Või no natukegi intelligentsem. Ja esmaspäeval.. õhh. Nutuäärel olin. Kogu see pinge.. kool, autokool, lapsehoidmine... Muide täna olen kolmest saati last hoidmas. Mul pole selle vastu väga midagi, aga lihtsalt muud asjad kannatavad. Eeskätt mu uneaeg, sest ma jopskin võtan endale ju lisaks olemasolevatele kohustustele veel kohustusi. Mu "must to do list". Kõik läheb kergemaks. Varsti. Aitab halast.

Neljapäeval käisin mingi luulelaagri sarnasel asjal jälle. Seekord oli aint Võrumaa noored. Väga noored. Läksin küll vastumeelselt sinna (pidin samal päeval õppima, õppima, õppima). Õpetaja tahtis, et ma sellest augustikuu ENKO laagrist räägiks. Olin ju ainus võrukas, kes seal käis. Üllataval kombel ma ei pabistanud teiste ees seistes ja rääkides asjast, millest ma eriti midagi ei mäletanud. Isegi mu hääl ei värisenud. Näed, vahepeal olen ikka tubli ka. Need mõned tunnid, mis seal olin, olid head. Isegi kahetsen, et ei jäänud sinna edasi. Öösel oli nii mõndagi juhtunud.. :D Oleks tahtnud tunnistajaks olla seal ja pärast koolis näpuga näidata ja naerda mõne üle. Oih, nii on õel :/ Päh, Ev! Mm, kas on imelik iseendaga rääkida?..

Tänane oli vahva. Teised 12ndikud läksid Tallinnasse, aga ma jäin Võrru, sest muidu poleks jõudnud tööle. Seega hommikupoolik oli vaba. Kuni kella kaheni. Mina muidugi läksin teiseks tunniks kooli matat järgi vastama ja siis õppima. Õpetaja andis mulle töö kätta ja lubas mul minna ülesandeid lahendama kuskile. Läksin raamatukokku. Seal avastasin, et mul pole mata vihikut kaasas. Ilma selleta ei osanud ma aga neid ülesandeid lahendada. Tänu mu supermälule. No, siis ma jooksin koju. Otsisin vihikud, paanitsesin. Ei leidnud. Jooksin tagasi kooli. Vaatasin uuesti oma kotti ja voilaa. Vihik oli kõige peal ja nii nähtaval, kui vähegi võimalik. Siit moraal: ära paanitse, kui sa midagi otsid :D Joosta sain.
Koolivabal päeval olin mitu tundi koolis. Olen normaalne või mis? Mulle peab ikka hullult seal meeldima :D No. Ja siis tuli autokooli sõit, milles ma taaskord sakkisin. Ja siis lapsehoidmine. Mulle nii meeldivad Liisu vanemad!

Oki, mul kiire koju minekuga.

Tsauuuuuuuuuuuuuuuuu

Kui kellelgi mind vaja on siis teadke, ma olen alati olemas.