Parem kui kunagi varem

Täna käis meil koolis Valdo Randpere. Ta pidas maha ülivägeva loengu, kuidas ta oma naisega Rootsi põgenes nõuka ajal ja ta väike laps pidi Eestisse maha jääma. Kuidas ta võitles, et saaks oma lapse enda juurde. Kuidas ta saatis A.Lindgrenile kirja ja põmst tänu viimasele saadetigi Randpere tütar oma vanemate juurde. Ta on nii meeldiv inimene! Rääkis, et tema arust on see "Talendid tagasi koju" (vmt) kampaania on täielik bullshit. Et see 25 inimest, kes siia tuleks, ei annaks midagi. Ja miks arvatakse, et just talendid kuskil laiali on? Ta soovitas noortel pärast kooli lõpetamist just lendu tõusta ja siit minema põrutada. Näha, olla, õppida ja kui tahavad siis tagasi tulla. Ma olen su poolt! Kogu loengu teemaks oli "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?", millele meie külaline lõpuks vastas, et jah. Järjekordselt oli tal õigus. Eesti on ikka sitaks arenenud. Jah, siin pole küll täiuslik, aga ikka kõvasti parem, kui varem. Võib-olla kunagi, kui olen oma trippimised ära teinud, hakkan kodumaad igatsema ja leian, et siin on ikka kõige parem. Võib-olla. Praegu aga tahan kogu maailma tunda ja kogeda. Oleks selline asi olemas nagu maailma kodakondsus, siis ma hakkaks maailma kodanikuks. :D



Mis vahepeal toimunud on? Ma olen nii effing õnnelikuks saanud, et ma tõesti tunnen, et suudan kõigega toime tulla. Mu hinded on paremad. Ajaloo arutluse sain viie, kuigi ma sakin arutluste kirjutamises ja pealegi ei tundunud, et hea töö sai. mu suhted teistega on soojemad, mu suhted iseendaga on teinud läbi tõelise progressi. Life is WODNER FULL. Ma pole vist mitte kunagi niimoodi säranud. See, mis toimub, on nii ulmeliselt hea, et vahepeal mõtlen, et olen totaalselt segi läinud ja kujutan asju ette. Aga ei. Kõik on nii reaalne. Ja võimas. Uskumatu! Ta lubas, et temaga olles lähebki kõik ainult paremaks. Jah, läheb. Ja kui ta mingil põhjusel peaks kaduma, olen ikkagi superõnnelik, sest see, mis ta mu maailmale juurde on andnud, on vapustav. Ta täiendas mind, ta avas mind. Saatus, ma tänan sind, et ta mulle saatsid. I wear my sunglasses, cause he's shining so bright. Mõni ütleb selle kohta, et ma olen armunud. Rumal armunud tüdruk. Ma ei tea, mis see on, aga see inimene paneb mind ennast hästi tundma. Ausalt, mind ei huvita, kui mõni ütleb, et ma olen nii naiivne. Solvaku, kui tahavad. Kadedus on see lihtsalt. Nad ei tea midagi. Nad ei tea, mida ma tunnen. Jumal küll, enam ammu ei oota ma meestest sittagi. Ja kui usungi, et ta on hea ja aus ja siiras? Peab siis inimestest alati ainult kõige halvemat arvama? Ma elan olevikus ja olevikus on hea. See just ongi oluline. Olla õnnelik. Ma ei tea kaua see "teema" kestab, kuid peamine on see, mis praegu on.