Pikakannu metsade vahelt

Mul on tunne nagu oleksin seesama Eveli, kes 5 aastat tagasi, kui ma veel siin, Pikakannul elasin. selline nunnult tagasihoidlik ja arg. Siis on veel mingi siuke kihelus sees. Nagu külmavärinad pooleldi. Seda tunnet on raske seletada. Viimasel ajal on mul olnud palju selliseid mälestuse tundeid. Mingid lõhnad, kohad, laulud... ikka tuleb meelde mingi konkreetne tunne, mis mul teatud ajahetkel oli.

Täna oli suur kooriproov. Kestis umbes 4 tundi. Kuna mu õde oli teatud põhjustel suremise äärel, võtsin Mannu endaga laulma kaasa, et õde saaks rahu ja vaikust. Ja oii jeerum, mis tsirkus sellest välja tuli :D Algus oli suht ladna, aga lõpu poole hakkas see pisike metskiisuks. Ronis mu otsas ja nööpis kampsunit lahti koguaeg :D Hea, et ta oma keeletamistrikki ei teinud. Muidugi tegi soolot ka, kui kooriga laulsime, musitas laulikut, vaatas kooripoisse kurjalt jne :D Kurtis, et poisid ütlesid talle "Jou!" :D Aga see-eest olid kõik tädid ilusad.

Eilne õhtu, oii sõbrad, kui te vaid teaksite, naeraksite koos minuga :D Terve tänane päev olen omaette muiganud. Ausalt, tahaks kõva häälega naerda vaid :D Uskumatu, kui metsikuks võib õhtu kiskuda. Vähemalt on meil üks sõber juures :D:D:D Täiega sorri, et siin omaette naeran, aga ma lihtsalt ei või avaldada, mis juhtus :D Pealegi mulle hullult meeldib kiusata oma salatsemistega :D

Nii palju koolon D-sid pole mul elusees ühes sissekandes olnud vist.

Ich liebe all of teid mucho mucho.