Meie kaks mõistust

"Emotsionaalse/ratsionaalse dihhotoomia meenutab rahvaliku "südame" ja "pea" eristamist; kui sa "südames" tead, et miski on õige, on see teistsugune, justkui sügavam veendumus, kui ratsionaalselt mõeldes. Meie psüühikat kontrollides on ratsionaalne ja emotsionaalne kindlas suhtes: mida tugevam tunne, seda domineerivamaks muutub emotsionaalne mõistus ja seda abitumaks ratsionaalne.". Mandelkeha on üks osa ajust. Väike, aga suure mõjuga. Kõik, mida me tunneme, tuleb sealt. Kui juhtub midagi ootamatut, reageerib kõigepealt see osa ajust. Sellepärast võime tegutseda läbi mõtlemata. Selline viis tuleneb väga ammustest aegadest, kui aeglane reaktsioon võis maksta elu. Kriitilisel momendil kainel mõistusel tihti kaalu pole. Südame ülemvõim.

IQ'd tähtsustatakse üle. "Intelligentsusest ei pruugi abi olla, kui emotsioonid üle pea kokku löövad.". Ei saa mõistust tunnetele eelistada. Me tunneme, sest nii on see loodud. Sellisteks oleme me loodud. Me tunneme. Tunnete mahasurumine pole tegelik väljapääs.

"Minu sõber jutustas mulle oma lahutusest, valulikust lahkuminekust. Tema mees armus nooremasse kolleegi ja teatas ootamatult, et läheb selle naise juurde elama. Järgnes kuudepikkune hirmus kisklemine maja, raha ja laste pärast. Nüüd, mõned kuud hiljem, ütles see naine, et talle meeldib iseseisvus, et ta on üksi olles õnnelik. "Ma ei mõtle enam tema peale - ta ei lähe mulle lihtsalt korda," lausus ta. Kuid seda öeldes täitusid ta silmad hetkeks pisaraist."

Olete näinud dokumentaalfilmi mehest, kellel oli avarii ja peale seda enam ei suutnud armastada, nutta, vihastada...? Ilmselt juhtuski midagi madelkehaga. Kui see ära lõigata jääb järele tundetu inimkeha. Mis me oleme ilma tunneteta?

Elusolend on nii meisterlik teos. Eriti aga inimene. Huvitav. "Emotsionaalne intelligentsus" aitab paremini mõista teisi. Aitab paremini mõista iseennast.

Ei saa võrrelda probleeme. Kuskil arengumaal ühel neegrilapsel pole hamba alla midagi pista, aga mis meil viga? Nii ei saa võtta, et kuskil on kellelgi palju hullem. Mure on mure. See, mis ühele tundub tühine on teise jaoks hiiglaslik. Sõbra tugi on hädavajalik. Samas endale hädade juurdekleepimine on eriti totter. Tähelepanuvajadus paneb imelikke asju tegema..

Üks, mis on minu jaoks solvav, on tähelepanu puudumine, kui kellegagi räägin. Austuse puudumine. Blogi kaudu ma ju ka räägin teistega, teiega. Dialoog, ainult et teie ei ütle midagi vastu. Suhtleme. Võttes mu sissekande lahti, algab meie suhtlus. Kui pool teksti lihtsalt alla keritakse, kuna see on lugeja arvates igav... no. Okei, veits isekas on tahta, et üldse mu mõttevääratusi loetaks. Aga jah.. Keri edasi, ära ainult mulle seda ütle. Ausus on küll hea, aga mõni asi, mis võib teist solvata, võiks siiski enda teada jätta. Ei või ju teada, kui hullult see teisele mõjuda võib. Emotsionaalne intelligentsus.

Rohkem hoolimist, vähem haavamist.
Ilusat, tegusat, vägevat nädalavahetust [}]