Kolmapäeval tulin koolist koju ja mamps ütles, et tal jutt mulle, endal jubetõsine nägu veel ees. Ma mõtlesin, et nonii, millega ma hakkama olen saanud. Ütles, et ta läheb Rakverre ja kui tahan, saan kaasa. Ofc, et tahtsin. Autoga Rakverre. Siuke luks värk ju.Tee peal oli mingi kolmnurk-bussipeatus, mida Artur wc-ks pidas. Tase! Sündmustest lähemalt rääkima ei hakka, kuid seda ütlen, et sitaks vägev oli. :) Sõbrad on sõbrad ja need kes pole näitasid seda kenasti välja ka.



Aaam, seda räägin, et Artur püüdis "järvest" kalu. Viskas õnge sisse ja paari seki pärast tõmbas koos kalaga välja :D Vahepeal jäi isegi uss puutumata. Kui ta oli juba viis õnnetut kala välja tõmmanud, tuli ta peatada. Me ei kavatsenud ju neid grillida vms. Lasime vette tagasi. Artur tahtis ühte kala endale. Sai ka. Pandi purki. Vaene kala. Nime sai ka: Robertson(Karl Robert Jakobsoni järgi :D). Täna vaatan, et ohhoo, Robertson chillib panges. Hakkab surema :S:S Nii jube! Poleks pidanud laskma teda üldse kaasa võtta. Laseme ta Tamulasse. Mingigi elulootus. Mulle öeldi, et kala ei tunne valu, sest tal on lihtsalt nii lühike mälu. Umbes, et unustab ära, et tal valus on. Ma küsisin kohe vastu "Oled sa kala, et seda tead?". Peale "Earthlingsi" nägemist usun, et nad TUNNEVAD VALU. Suht vastik oli tegelt vaadata, et oma lõbuks püütakse :S



Veits sisemist arutelu ka. "Emotsionaalse intelligentsusega" olen jõudnud 88nda leheküljeni. Mõni inimene on aleksitüümik- inimene, kes ei oska oma tundeid hinnata, kes ei saa aru oma tunnetest, kellel põmst puuduvad emotsioonid. Nii kohutav ju. Ma ei kujuta oma elu sellisena ette. Hirm lausa. Aju on nii oluline ikka. Kui sellega midagi juhtub võib inimene kardinaalselt muutuda. Ränkade krambihoogude all kannatavad patsiendid, kellel on ühendus limbilise süsteemi ja uuskoore(eriti kõnekeskuste) vahel kirurgiliselt läbi lõigatud, kannatavad aleksitüümia all. Kirurgide töö on väga vastutusrikas. Lõikavad natuke valesti ja inimene võib küll ellu jääda, kuid tema elu läheb täiega tuksi. "Kuna tunnete jaoks puuduvad sõnad, siis tähendab see, et sul POLE neid tundeid.".
Emotsionaalne intelligentsus: empaatia, eneseteadlikus, enda ja teiste tunnete mõistmine...Nii raske on teatud emotsioone vaos hoida. Eeskätt raevu. Õli lisab tulle veel provokatsioon. Tuleb mõista, mis vihatekitajat(-tekitajaid) pani nii käituma. "Viha pole kunagi ilma põhjuseta, kuid harva on see põhjus mõistlik."(Benjamin Franklin). Ma olen ise ka viha valede inimeste peale välja valanud. Tegelt ei tohi üldse viha välja valada kellegi peale. Pahas tujus ei anna endale aru ju :/. Tuleks minna ÜKSI jalutama(JA MITTE HAUDUDA KÄTTEMAKSU VMS RAEVUTEKITAJALE), raamatut lugeda... Šoppamine ja söömine tegelikult ei aita. Nii, et masendus ja šoks ei lähe kokku. Katarsis - raevu väljalaskmises - pole ka muidugi lahendus. Nii, et tühjaks karjumine ei vii sisemise rahuni ja viha lakkamiseni.

"Tee seda, tee toda, ära seda tee, see ei aita." nagu mingi mõistuse vanaema. :D Ma jagan D.Goleman'i arusaamu ja usun, et ta õpetused on õiged. Teadustekst ei põhine ju mingitel suvalistel väidetel vaid faktidel! Tahaks väga kellegi sama targaga rääkida, kes mõistaks mida ma tunnen. Ma tean, mida ma tunnen tegelikult isegi, aga kahtlen(või loodan), et need tunded on kõigest tugevalt sisendatud. Et need pole nii sügavad, kui arvan. Et need on rohkem peas, kui südames. Äkki selline mõtlemine on ka mingi kaitsereaktsioonina toimiv valesisendus? Kaldun teise variandi poole.




Muuda ennast, muutub maailm,mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu...