Kunagi tegi Eveli nii

Leidsin üles oma luulevihiku. Need riimid on umbes kaks aastat vanad. Mõned siia ka.

Lumehelves lendles mu näole
ta sulas
Putukas käe peal
tema kogemata lömastasin
Sõnad mida räägin
lähevad suus sassi
Klaas minu käes
kukkus kildudeks
Hooletusse jäetud asi
see kattus tolmuga
Tee läks ümber
voolas põlvedele ja kõrvetas
Üks, mida teha ei saa
on murda enese süda
Seda võivad vaid need
kellest hoolin

//

Olla utopistlik
on väga minulik
Maailm täiuslik
võib olla mu tulevik
Maha jääb minevik
Elu on õpetlik
Eksimine inimlik

//

Tahaks suuta paljut,
kuigi võimeline olen väheseks.
Ei saa ma paigast liigutada kaljut.
Mõistad seda, eks?

Ma pole nii võimas,
ma pole küllalt hea,
et... (edasi ei kirjuta)

//

"Tahaks saada liig paljut!",
karjusin ma valjult.
Suuta kõik parandada,
kilde kokku liimida

Ma pole küllalt tugev
et peatada see, kes hinge tuleb
Teda tahan ju isegi
kuigi eal ei saagi.

Miks tohib kõik hea olla,
mis peagi võib minna?
Alles jääb hea mälestus,
seegi vaid oletus...
(kaks salmi on veel, aga ei kirjuta)

//

Viimasel ajal on mul nii,
et perse kukub kõik alati.
Nutt on paratamatu,
sest valu on kirjeldamatu.

Mida ma kindlalt võin öelda
see kõik läheb kord mööda
Kui mäletamist ei väärita
on kergem unustada