Päikesepuudutatud

Võrus on blogiinimesed siiski :) Armas, et mu blogi loetakse isegi nende inimeste poolt, kes ise ei kirjuta. Kuigi ja, nõustun, et kirjutan liiga julgelt. Avameelne. Ma olen proovinud end tagasi hoida, aga ei tule välja. Mu stiil. Emotsionaalne ja nii. Tõepoolest emotsionaalne :D Mingite imepisikeste tähelepanuavalduste pärast hüppaks õnnest lakke :D Samas, kui õige inimene valel ajal ütleb midagi negatiivset, võib see päris hukatuslikult mõjuda. Hüplevad tunded. Ei suuda neid ohjata. Madal EQ :D Sad, but true.

Peaaegu kõik on nii heatujulised ja mõnusad. Südame teeb kohe soojaks, kui lihtsalt tullakse ligi, kallistatakse ja poetatakse tasasel häälel kõrva paar nunnut sõna. Mitte mingit tagamõtet. 100% siirust. Seda on tunda. Selline pisike tegu on VÄGA oluline ja tähendab mulle palju. Hindan kõrgelt :) Kallistusel paistab üldse olevat mingi ülemäärane jõud. FREE HUGS!
http://www.youtube.com/watch?v=9BE1YqDYlLo
You'll find a lot of strength inside
your tears will dry in the rain
You will handle your pain
You don't have an excuse
As sure there's always a shoulder to use
And I'll be there to lend you a hand
I hope you know
I'm a friend!

Kas te ei leia, et elada on vahepeal sitaks hea? Alati on midagi positiivset, mis ei lase porri kukkuda. Või kui hetkeks kukutakse sisse, siis on abistav käsi kohe kõrval. Iseasi, kas sõbrakätt värgatakse või ei.

Let it shine!

Kolmapäeval tulin koolist koju ja mamps ütles, et tal jutt mulle, endal jubetõsine nägu veel ees. Ma mõtlesin, et nonii, millega ma hakkama olen saanud. Ütles, et ta läheb Rakverre ja kui tahan, saan kaasa. Ofc, et tahtsin. Autoga Rakverre. Siuke luks värk ju.Tee peal oli mingi kolmnurk-bussipeatus, mida Artur wc-ks pidas. Tase! Sündmustest lähemalt rääkima ei hakka, kuid seda ütlen, et sitaks vägev oli. :) Sõbrad on sõbrad ja need kes pole näitasid seda kenasti välja ka.



Aaam, seda räägin, et Artur püüdis "järvest" kalu. Viskas õnge sisse ja paari seki pärast tõmbas koos kalaga välja :D Vahepeal jäi isegi uss puutumata. Kui ta oli juba viis õnnetut kala välja tõmmanud, tuli ta peatada. Me ei kavatsenud ju neid grillida vms. Lasime vette tagasi. Artur tahtis ühte kala endale. Sai ka. Pandi purki. Vaene kala. Nime sai ka: Robertson(Karl Robert Jakobsoni järgi :D). Täna vaatan, et ohhoo, Robertson chillib panges. Hakkab surema :S:S Nii jube! Poleks pidanud laskma teda üldse kaasa võtta. Laseme ta Tamulasse. Mingigi elulootus. Mulle öeldi, et kala ei tunne valu, sest tal on lihtsalt nii lühike mälu. Umbes, et unustab ära, et tal valus on. Ma küsisin kohe vastu "Oled sa kala, et seda tead?". Peale "Earthlingsi" nägemist usun, et nad TUNNEVAD VALU. Suht vastik oli tegelt vaadata, et oma lõbuks püütakse :S



Veits sisemist arutelu ka. "Emotsionaalse intelligentsusega" olen jõudnud 88nda leheküljeni. Mõni inimene on aleksitüümik- inimene, kes ei oska oma tundeid hinnata, kes ei saa aru oma tunnetest, kellel põmst puuduvad emotsioonid. Nii kohutav ju. Ma ei kujuta oma elu sellisena ette. Hirm lausa. Aju on nii oluline ikka. Kui sellega midagi juhtub võib inimene kardinaalselt muutuda. Ränkade krambihoogude all kannatavad patsiendid, kellel on ühendus limbilise süsteemi ja uuskoore(eriti kõnekeskuste) vahel kirurgiliselt läbi lõigatud, kannatavad aleksitüümia all. Kirurgide töö on väga vastutusrikas. Lõikavad natuke valesti ja inimene võib küll ellu jääda, kuid tema elu läheb täiega tuksi. "Kuna tunnete jaoks puuduvad sõnad, siis tähendab see, et sul POLE neid tundeid.".
Emotsionaalne intelligentsus: empaatia, eneseteadlikus, enda ja teiste tunnete mõistmine...Nii raske on teatud emotsioone vaos hoida. Eeskätt raevu. Õli lisab tulle veel provokatsioon. Tuleb mõista, mis vihatekitajat(-tekitajaid) pani nii käituma. "Viha pole kunagi ilma põhjuseta, kuid harva on see põhjus mõistlik."(Benjamin Franklin). Ma olen ise ka viha valede inimeste peale välja valanud. Tegelt ei tohi üldse viha välja valada kellegi peale. Pahas tujus ei anna endale aru ju :/. Tuleks minna ÜKSI jalutama(JA MITTE HAUDUDA KÄTTEMAKSU VMS RAEVUTEKITAJALE), raamatut lugeda... Šoppamine ja söömine tegelikult ei aita. Nii, et masendus ja šoks ei lähe kokku. Katarsis - raevu väljalaskmises - pole ka muidugi lahendus. Nii, et tühjaks karjumine ei vii sisemise rahuni ja viha lakkamiseni.

"Tee seda, tee toda, ära seda tee, see ei aita." nagu mingi mõistuse vanaema. :D Ma jagan D.Goleman'i arusaamu ja usun, et ta õpetused on õiged. Teadustekst ei põhine ju mingitel suvalistel väidetel vaid faktidel! Tahaks väga kellegi sama targaga rääkida, kes mõistaks mida ma tunnen. Ma tean, mida ma tunnen tegelikult isegi, aga kahtlen(või loodan), et need tunded on kõigest tugevalt sisendatud. Et need pole nii sügavad, kui arvan. Et need on rohkem peas, kui südames. Äkki selline mõtlemine on ka mingi kaitsereaktsioonina toimiv valesisendus? Kaldun teise variandi poole.




Muuda ennast, muutub maailm,mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu...

Hei, kallid sõbrad!
Otsustasin võtta ette oma blogi lugemise. Algusest lõpuni. Kõike lugeda ei jõudnudki. Igatahes jõudsin järeldusele, et seda hirmast muutust, mida nii väga kartsin, polegi läbi teinud. Põhimõtted on samad, ideaalid on samad, suhtumine on sama. Ja see valus pööre polnudki nii märgatav. Tohutult hea oli lugeda neid positiivseid ridu. See oli lihtsalt nii perfect, kuidas ma suutsin hinnata olemasolevat. Mul oligi kõik olemas. Mitte palju, aga rohkemat ma ei vajanudki. Good, goodbye, lovely time. Ja, kõik oli ideaalne. Kuid miks praegunegi viletsam peaks olema? Mul on küll vähem, aga õnnelik võiks ju olla. Võib ju proovida. Naeratan endale peeglisse vaadates. Kõhus on kihelus suvest mõeldes. Täidab tühimiku. Päiksel on jõud :)

Kõik mis sa teed, teed iseendale. Murdsid südame, murtakse õige pea sinu oma. Nagu loodusseadus. Seega ei tasu kellelegi haiget teha. Don’t be reckless with other people’s hearts. See on nii loodud. Tõepoolest.

Ma olen väga korralik. Korralikkus ei tähenda vähe kogemusi. Ei pea ju tegema ise vigu, et neist õppida. Aga ka mina olen neid teinud. Hullemate asjadega tutvumine oli nooremana. Te ei suudaks seda uskuda, kui räägiksin. Väikesel perioodil sain sotti asjadest. Asjadest, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ühest juhtumist polegi mitte kellelegi rääkinud ega teegi seda vist kunagi. Aga nüüd on teisiti. Ma olen mina. See, keda teie tunnete. Ma tean, kes ma olla ei taha. Olen seda mingil määral enda ja teiste pealt õppinud.
Mu tagasihoidlikus pärineb minevikust. Teiste suhtumine. Kasvatus. Ja üks väga mõjuavaldav asi veel, mis sai alguse, kui ma pisike olin... See kõik kujundas väikese Eveli. Ma polnud see, kes silma paistis. Mind armastati, seda küll. Lapsepõlv oli hea. Pole midagi eriti paha öelda. Ma lihtsalt mõtlen nüüd, et millest ma alguse sain. Millest praegune mina alguse sai. Kuidas mu isiksus kujunes. Miks ma teistega suhtlemises ikka kind of sakin. Ei, mu minevik pole must, aga seal on siiski mõned pahupooled. Mõned sellised, millest väga vähesed teavad. Kõik on möödas. Vb sellele, et ma end alati kontrollida ei suuda, tuleb otsida vastust minevikust? Hõhh, räägin nagu ma oleks mingi lapsepõlvetraumadega hälvik :D Oh ei. Lihtsalt ma palun mõistmist mu negatiivsete emotsioonide suhtes ja luban, et püüan seda ka teile anda.

Aitäh :)

[}]

Nii pöörf loojang on ja ma saan seda ainult mõned minutid nautida. See läheb. Mul pole fotokat, millega teda igaveseks teha. See läheb. Iga loojang on eriline. Selle sarnast, nagu praegu on, pole ma mittekunagi näinud. Iga natukese aja pärast, kui uuesti vaatan, on vaatepilt teistsugune, aga jäävalt hämmastav. Kohe on läinud..

Jäävaid asju on üldse elus vähe. Väga vähe. Miski pole kindel, kõik on habras. Nii on.

Meie kaks mõistust

"Emotsionaalse/ratsionaalse dihhotoomia meenutab rahvaliku "südame" ja "pea" eristamist; kui sa "südames" tead, et miski on õige, on see teistsugune, justkui sügavam veendumus, kui ratsionaalselt mõeldes. Meie psüühikat kontrollides on ratsionaalne ja emotsionaalne kindlas suhtes: mida tugevam tunne, seda domineerivamaks muutub emotsionaalne mõistus ja seda abitumaks ratsionaalne.". Mandelkeha on üks osa ajust. Väike, aga suure mõjuga. Kõik, mida me tunneme, tuleb sealt. Kui juhtub midagi ootamatut, reageerib kõigepealt see osa ajust. Sellepärast võime tegutseda läbi mõtlemata. Selline viis tuleneb väga ammustest aegadest, kui aeglane reaktsioon võis maksta elu. Kriitilisel momendil kainel mõistusel tihti kaalu pole. Südame ülemvõim.

IQ'd tähtsustatakse üle. "Intelligentsusest ei pruugi abi olla, kui emotsioonid üle pea kokku löövad.". Ei saa mõistust tunnetele eelistada. Me tunneme, sest nii on see loodud. Sellisteks oleme me loodud. Me tunneme. Tunnete mahasurumine pole tegelik väljapääs.

"Minu sõber jutustas mulle oma lahutusest, valulikust lahkuminekust. Tema mees armus nooremasse kolleegi ja teatas ootamatult, et läheb selle naise juurde elama. Järgnes kuudepikkune hirmus kisklemine maja, raha ja laste pärast. Nüüd, mõned kuud hiljem, ütles see naine, et talle meeldib iseseisvus, et ta on üksi olles õnnelik. "Ma ei mõtle enam tema peale - ta ei lähe mulle lihtsalt korda," lausus ta. Kuid seda öeldes täitusid ta silmad hetkeks pisaraist."

Olete näinud dokumentaalfilmi mehest, kellel oli avarii ja peale seda enam ei suutnud armastada, nutta, vihastada...? Ilmselt juhtuski midagi madelkehaga. Kui see ära lõigata jääb järele tundetu inimkeha. Mis me oleme ilma tunneteta?

Elusolend on nii meisterlik teos. Eriti aga inimene. Huvitav. "Emotsionaalne intelligentsus" aitab paremini mõista teisi. Aitab paremini mõista iseennast.

Ei saa võrrelda probleeme. Kuskil arengumaal ühel neegrilapsel pole hamba alla midagi pista, aga mis meil viga? Nii ei saa võtta, et kuskil on kellelgi palju hullem. Mure on mure. See, mis ühele tundub tühine on teise jaoks hiiglaslik. Sõbra tugi on hädavajalik. Samas endale hädade juurdekleepimine on eriti totter. Tähelepanuvajadus paneb imelikke asju tegema..

Üks, mis on minu jaoks solvav, on tähelepanu puudumine, kui kellegagi räägin. Austuse puudumine. Blogi kaudu ma ju ka räägin teistega, teiega. Dialoog, ainult et teie ei ütle midagi vastu. Suhtleme. Võttes mu sissekande lahti, algab meie suhtlus. Kui pool teksti lihtsalt alla keritakse, kuna see on lugeja arvates igav... no. Okei, veits isekas on tahta, et üldse mu mõttevääratusi loetaks. Aga jah.. Keri edasi, ära ainult mulle seda ütle. Ausus on küll hea, aga mõni asi, mis võib teist solvata, võiks siiski enda teada jätta. Ei või ju teada, kui hullult see teisele mõjuda võib. Emotsionaalne intelligentsus.

Rohkem hoolimist, vähem haavamist.
Ilusat, tegusat, vägevat nädalavahetust [}]

Kõik minu pardikesed ujuvad vees, ujuvad vees. Jalad on neil väljas ja pead on on neil sees. Musta peaga ussikene peitis ennast mudasse. Pardiema tahtis seda otsida sealt ülesse.
No ei kammi ära või?

Kahe reedega nädalavahetus. Härra Kütt tuli üle kaema Võrumaa olukorda. Eks siin ole muidugi parem. Lõunamaa värk ikkagi.Liisa, kellel on naabrid aknas, tuli ka nalja tegema, Muide, ta sai mingil räpivõistlusel teise koha. Tegi nii mõnelegi ära. That's my girl!
http://futu-humanity.blogspot.com/2009/04/blog-post.html
Tema teos (Y)

Pinksis sain vanaemalt ära :D Mitte mina pole koba vaid teised on osavad. Üritan seda endale korrutada päevast päeva.

Grilliõhtukese pidasime ka. Keegi tegi oma kohatuid, lamedaid ja matslikke nalju. Sõu chool! Tegelt on nagunii nii, et palk enda silmas suurem :D


Nii meeldib elada :)

Naerata. See on kõik.

Kuna Liisit terve nädal pole koolis olnud angiini tõttu, olin sunnitud oma argusele vaatmata teistega suhtlema. Alguses olin nagu vaim, a kaua sa kannatad sellist olukorda. Tänu sellele avastan järjest enam, kui toredad klassiõed mul on. Mitte kõik muidugi, aga paar tükki kohe torkavad silma oma headuse ja kõige muuga. Mida sa hing veel ihkad, kui häid inimesi enda ümber ju :) L. soovis eksikombel eile õnne. "Oii, Eveli on siin." kõlas hommikul. Ma tean, kui mark see võis olla, aga sellegipoolest oli jubenunnu õnnitlus! Isegi mõni poiss ei suudaks vist niimoodi särama panna :D Ma olen tähele pannud, et suurele osale tüdrukutest on poiste tähelepanu miljon korda tähtsam kui tüdrukute oma. Imelik. Mina küll ei diskrimineeri niimoodi. Üldse on siuke nahast välja hüppamine totter. Püüan kõigest hingest siukest asja vältida.

Kekas terve tund jooksime, nüüd vasak kann jõhkralt valus. Liisi ütleks kohe "nagu oleks taha saanud". Jalad saavad mul üldse kõvasti vatti. Iga argipäev kõnnin ~10 km.
Härra Soome päris judo kohta. Muide, plaanin tagasi minna. Mis sest, et püsti pusida ei saa, mis sest, et uchi-komit(heitesse sisseminekuid) ei saa korralikult teha. Saaksin hakkama küll vast. Minu jaoks pole paremat spordiala. Kes tahab, see suudab.

Päeva andekaim lause: "Külm tahab teid vormistada."

Mind hämmastab asjade käik. Ma süüdistaks kevadet!! :D
Nii hästi läheb. Vb on mu mõtlemine ka positiivsemaks läinud. Ei tea, ei tea. Vähemalt, et hea on.

3 päeva puhkust, work it!

Tsau [}]

Kunagi tegi Eveli nii

Leidsin üles oma luulevihiku. Need riimid on umbes kaks aastat vanad. Mõned siia ka.

Lumehelves lendles mu näole
ta sulas
Putukas käe peal
tema kogemata lömastasin
Sõnad mida räägin
lähevad suus sassi
Klaas minu käes
kukkus kildudeks
Hooletusse jäetud asi
see kattus tolmuga
Tee läks ümber
voolas põlvedele ja kõrvetas
Üks, mida teha ei saa
on murda enese süda
Seda võivad vaid need
kellest hoolin

//

Olla utopistlik
on väga minulik
Maailm täiuslik
võib olla mu tulevik
Maha jääb minevik
Elu on õpetlik
Eksimine inimlik

//

Tahaks suuta paljut,
kuigi võimeline olen väheseks.
Ei saa ma paigast liigutada kaljut.
Mõistad seda, eks?

Ma pole nii võimas,
ma pole küllalt hea,
et... (edasi ei kirjuta)

//

"Tahaks saada liig paljut!",
karjusin ma valjult.
Suuta kõik parandada,
kilde kokku liimida

Ma pole küllalt tugev
et peatada see, kes hinge tuleb
Teda tahan ju isegi
kuigi eal ei saagi.

Miks tohib kõik hea olla,
mis peagi võib minna?
Alles jääb hea mälestus,
seegi vaid oletus...
(kaks salmi on veel, aga ei kirjuta)

//

Viimasel ajal on mul nii,
et perse kukub kõik alati.
Nutt on paratamatu,
sest valu on kirjeldamatu.

Mida ma kindlalt võin öelda
see kõik läheb kord mööda
Kui mäletamist ei väärita
on kergem unustada

Laulupeo II ülevaatus. Algul laulsime kõik laulud Võru kooridega läbi. See oli võimas!
Tõmbasime endale loosiga "See on Eesti" ja "Koit". Hea õnn! Ja neljandada esinesime. Saime 10 mintsa kuskil ruumis proovi teha. Kehvalt tuli välja, Kunagi pole nii kehvalt tulnud. Mul oli ränk lavapalavik proovi ajal. Kolmandada esines Kreutzwaldi koor. Läksime koos nendega saali sisse. Kuulasime. Väga pöörfict olid! Meil tuli ka kenasti välja. Sain suuremast hirmust lahti. Vaatasin tuttavat nägu saalis, manasin naeratuse näole ja võtsin lauludest kõik, mis võtta andis! Mina žürii asemel olla ei tahaks!
Loodan kõige paremat. See oleks väga valus hoop, kui laulupeole ei saa.
Meeldivaim lause, mis öeldud on tänse päeva ja üldse päris, päris pika aja jooksul on
rando. says:
Sa oled ilus laval
Eriti, kui mitte keegi seda ei ütle.. kunagi

Kas ma libastun ja kukun, tõusen ruttu ei pisaraid ei nuttu? Ei.
Kui järele mõelda ja asjaolusid arvestada olen ju hämmastvalt tugev, vapper. Usun oma võimetesse, lepin raskustega, saan hakkama.

Arutlen

"David Collins on üle keskmise tõsiseid inimsuhteid pelgav mees, kellele tema sõbratar Sarah ühel ilusal päeval ultimaatumi esitab - mees kas otsustab astuda järgmise ja otsustava sammu või siis pakub oma seitse asja kokku ja lahkub paari ühise katuse alt. Kui Sarah seoses tööga kaheks kuuks New Yorki läheb, on sõnum selgemast selge - selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, peab mehel olema vastus välja mõeldud. David ei kavatse aega raisata ja kaks järgmist kuud on tulvil vürtsikatest naisseiklustest... Kuidagi tuleb ju veenduda selles, kas Sarah on ikka see ainus ja õige."
Täna kell 22.35
Lause, mille rasvasesse trükki panin.. See on küll tohutult veider viis leidmaks, kas inimene on õige, aga minu arust, kui endas kindel ei olda, on see õige tee. Kuidas sa tead, kas see, kellega parasjagu koos oled, on just see õige? Kui mõni teine võib lähemal vaatlusel sama välja teha nagu antud juhul Sarah, siis no... Ma usun, et kõigile on keegi, kellele võrdväärset kummagi poole jaoks olemas pole.

Hullult meeldib kui mind kallistad
ja oled minu vastu hea
su hingus kaelal - värin kõiges
kui vaikselt kõrva sosistad
Ükskord bussi peal kuulsin. Seal tuleb koguaeg ainult eesti muusikat. Elmar vb.

Mõnikord on niinii naljaks näha närvilist inimest, kes on ärritunud tühja asja pärast. Nagu mõned meie õpetajad. Üks eriti. Kui enam ei oska midagi enda kaitseks öelda saadab klassist välja.
Need kõvad täiskasvanud, palju näinud palju käinud tüübid, on enda arust nii targad ja vägevad, et võtavad vaba voli ja nimetavad teisi, just eriti noori lapsikuks, rumalaks. Palju õnne täiskasvanulikkuse pärast! Võimas eeskuju oled. Näitad mida mitte teha.
Tegelikult pole kellelgi õigus teist inimest maha teha. Olgu ta milline tahes. Igaüks on omamoodi. Kõigil on vigu. Vb need süüdistajad üritavad sellega oma vigu peita, tahaplaanile jätta? Räägiks nagu endast..

Võta aega veidi ringi vaadata. Hea on üksi kõndida. Tahad või ei taha, sellises olukorras hakkad mõtlema tähtsatale asjadele, probleemidele mis aeg ajalt hinge muserdavad. Üksi rahus ja vaikuses olles tuleb mul pidevalt siuke analüüsimistuju. Võib juhtuda, et mure saabki esialgu peas rahuldava lahenduse või hoopiski lõpliku, võiduka vastuse :)

fehlerlos ja fehlerhaft, kumbagi inimtüüp pole olemas. Kõiges veatu olemine on ka omamoodi viga. Mu loogika ei pruugi kõigile kohale jõuda, aga tore, kui jõuab.
Umbes nagu tänane lause "Sandra on alati Sandra, aga Kätlin on ka vahepeal Sandra". Mu nimede sassiajamine..

Viga on alguses kerge parandada, kuid raske märgata, aja möödudes aga kerge märgata, kuid raske parandada.

Neegristumine. If I were a boy.