(juuni alguses kirjutaud vms)
Olen Rootsis nüüdseks pea 2 nädalat olnud. Stockholmist sõitsin bussiga Uppsalasse, kus emme ja Krista mind ootasid. Jessuke, mu emme on rosinaks muutunud. Jumala hea näeb välja. Tast on mõne kuuga pool järgi jäänud :D Uppsalast sõitsime autoga Vängesse ja läksime bussipeatusesse bussi ootama. Jubepalav oli. Otsustasin seal samas riideid vahetada. Mark mul pole. Miks peakski? Kunagi töllerdasid inimesed vapsee paljalt ringi ju. Inimesi seal ka eriti polnud. Buss hilines umbes 20 minutit ja sellel oli mõjuv põhjus – ÜLEKUUMENEMINE. Konditsioneer ei töötanud. Tundsin end kui mikrolaineahjus ja muretsesin selle šokolaadihunniku pärast, mis mu hiigelkotis ilmselt šokolaadisupiks sulas. Poole tee peal hakkas buss piuksuma ja varsti sõitsime tee äärde. Mõneminutilise peatuse järel sõitsime edasi ja jõudsime tervelt Morgongåva'sse. Emme korter on ülinunnu ja hea. Varsti läksime Arturi kooli. Tal oli arenguvestlus. See väike päkapikk üllatas mul karbi lahti. Rääkis õpetajaga sorinal rootsi keelt. Whaaaaaaaat? Ta on mu tõlk siinmail :) Mis veel üllatuseks tuli, oli see, et talle meeldib lugeda, rootsi keeles muidugi. Selgus, et mu pisike blondipäine musirull on mind endale eeskujuks võtnud. No ausalt, ülivõimas on kellelegi nii oluline ja imetlusväärne olla eriti siis, kui nii mõnigi sind jalaga maa alla surub.
Hea, et ma sain kodust eemale. Ausalt öeldes vahepeal tundus, et isegi praegune asukoht pole piisavalt kaugel. Ikka pääsevad jamad kodumailt minuni. Ikka kellegi mürgised sõnad. Miks meeldib inimestele halvimat uskuda ja veel hullem, halba rääkida, klatšida? Pere ja sugulased on ülekõige. Veri on paksem kui vesi. Sugulased.. õhk on ka paksem kui veri siinkohal. Lihtsalt uskumatu. See teeb haiget. Nii haiget, et tahaks ära kaduda teadmatusse, muutuda olematuks. Ma olen sellest üle. Ma tean, mis ma olen, mis pole. Mul on mingi obsessiv vajadus meeldida. Olla hea. Mida parem püüad olla, seda sitem on. Nii, et nüüd olen nagu olen. Öelgu nad mida tahes. Ma tean, et ma olen hea tüdruk. Nagu teistel vigu poleks, eks. Aga ei, palk enda silmas on köömes, eksole. Nii et enam ma ei seleta, õigusta. Nagu selle ekooli kommentaariga, mis nii mõnelgi õpetajal karvad püsti ajas. Kirjutasin pika seletava kirja juurde, aga sellestki polnud kasu. „A klassi arvamuseavaldaja.“. Olgu peale. Sellega olen juba leppinud. Nüüd tundub see lausa humoorikas. Kui ma saaks lahti halvast harjumusest kõike isiklikult võtta ja südamesse lasta, oleks kõik jättebra. ”It's not personal, it's business.” :D
Tagasi Rootsi juurde. Min lillebror kohta seda ka veel, et tüüp sogas õpetajale, et ta oskab kolme keelt: inglise, rootsi ja saksa. Saksa keelt räägib ta unes :D Mhm! Mina, kui tunnistaja, võin öelda, et sonib poiss rootsi keeles. KUI VEIDER! Mõlege ise: olete eestlane, aga pärast aastat aega mingil võõral maal olemist, sonite ka juba ei tea mis keeles. Kui ühel päeval Rakani ja vennaga väljas käisime, seletas mu pisike rootsi keeles, et ta musitas ühe tüdrukuga 10 minutit vetsus luku taga :D Mhm, skoorib.
Õde on ka paras frukt :D Vanga-usku (kergeukslikele ei soovita, aga teised võivad googeldada Vanga kohta), paranoilisem, kui ma ise, boheemlasliku toaga kullatükk. Temaga on hea kindel. Boksimutt siiski :D Umbes nädal tagasi läks tüdruk ära Eesti. Üsna kuri olen! Oleks tahtnud ikka temaga siin ilma vallutada.
Mida ma Rootsis teinud olen? Paar esimest päeva suurt mitte midagi. Siis hakkasin kohalikega väljas käima. Siinkandis mul ühtki rootslasest sõpra pole :D Kõik on kuskilt Afganistaanist, Iraagist, Kurdistaanist, Liibanonist... Teistsugused inimesed, põneva minevikuga.
Siirdume kohe siiani kõige põnevama osa juurde. Reede õhtu. Alguses ütles Rakan, et neil toimub mingi kräu, aga kogu see teema tundus poolkahtlane, seega otsisin endale teise variandi. Johanna ja Uppsala. Sättisin end valmis, tegin sprite pudelisse joogi kaasa, ja tuligi sms. Rakan, Shafiq ja Muji ootasid. Nende plaan oli järve äärde minna. Aga Ev otsustas, et valib Uppsala. Tüübid saatsid bussipeatusesse ja mu trip algas. Kohe, kui bussist välja sain, oli tunne õige. Olin või seeeees. Jummy, jummy, jummy I got love in my tummy. :D Läksime Johannaga kusagile Malmavägen'isse. Selge pilt, et seal ei oota mind midagi sellist, mis plaanis oli. 2:20 läks buss kesklinnast tagasi koju. Mõtlesin, et nii jõuan veel järveseltskonna ka üle tšekkida. Nii, istun mina (selline algus tähendab alati midagi põnevat, eks :D) bussijaamas ja külmetan. Möödujad vaatavad täpselt sellise näoga nagu mul oleks maas tagurpidi kübar ja hakkan kohe laulma vms. ENTERTAINING! Nii, siis möödub must tüüp, kes sõbralikult naeratab. Ohho, kohe minu lähedale istus. Natuke läheb aega mööda ”Am I disturbing u? I'm eating so loud.”. No ei häiri :D ”Come, sit here. Let's chat.”. Dav, mida muud ma ikka üksi tegema pidin eks. Imelik oleks olnud öelda ei ja siis sealsamas üksi edasi passinud. Rääkis, kuidas ta jupp aega mõtles, kuidas mu poole pöörduda ja siis tuli selle idee peale ja üritas nimme võimalikult kõva häält teha, et ma teda märkaks :D Ma olin ilmselt jälle oma mullis. Tüüp oli ülisõbralik ja tore. Afganistaanlane muide:D Tore, kas ma tutvun mõne rootslasega ka kunagi??? :D Kell oli juba nii palju, et mu buss oleks pidanud ammu kohal olema. Olin jäänud viimasest koju minevast bussist maha. Jessssss! Väike paanika. Johanna ja emme mayday, mayday!!! Kõndisin ühte bussipeatusesse, kust Johanna juurde pidi saama. Ühtki bussi enam ei sõitnud. Seisin seal mõnda aega. Mingi neiu vaatas minu poole ja naeratas. Jube tunne läks ära. Ma olen Uppsalas, rootsi keele ja rootslaste keskel. Sõbralikud näod ja abivalmid inimesed. Läksin järgmisesse peatusesse – ka sealt enam bussi ei sõitnud. Istusin peatuses ja mõtlesin, mis edasi saab. Johanna ütles, et ma tuleks taksoga, nad maksaks kinni, pole probleem. Tahan ikka ise hakkama saada. Kellele ikka meeldiks olla hädapätakas. Mõtlesin, et kuna järgmise bussini on kuskil 4 tundi, siis võiks selle aja ju Uppsalaga tutvuda. Jah, vastikult külm oli, aga kõndides hakkab ju soojem. Samal ajal, kui kõned tehtud ja mõtteid mõlgutasin pöördus minu poole üks noormees. Algul rootsi keeles nagu eelminegi. Pakkus, et võib mu eest taksosõidu maksta, et tal nagunii sama tee. WHAT?? Ma ei suutnud uskuda, et üks inimene võib nii hea olla. Olin nõus. Ta tuli maha samas kohas kus mina, sest taksojuht ei oskanud viia mind õigesse kohta ja mu maapealne ingel pakkus, et tuleb aitab mul üles leida kohta. Ma olin kõigega nõus no :D See oli uskumatu. Tavaliselt ma keeldun abist. Eestlane ju – me tahame ise hakkama saada. Ma tundsin koha ära, aga õige maja juurde minna ei osanud :D Tüüpiline Eveli. Kohe tuli Spliti eksirännakud meelde. Johanna tuli mulle vastu. Ütlesin inglile veelkord aitäh ja ütlesin tsau. Ja teate mis? TA ON ROOTSLANE. :D Päris täitsa rootslane :D
Kella kuue paiku üritasin taaskord bussile saada. 6:30 läks kesklinnast buss. Uurin ja puurin ja küsin ja pärin, et milline buss Sala poole sõidab. Keegi ei teadnud. Seisan ja näen – minu buss. Mu kollane 848 pani must tuimalt mööda. MIDA HEKKKKKKI??? ”Viimane kord, kui bussidega tegemist teen.” oli mul mõtteis. Mõtlesin juba jala minema hakata :D Koju oli umbes sama pikk maa, kui Võrust Tartusse. Kõndisin selles suunas, kuhu buss sõitis. Kuskil pidi ta ikka ju peatuse tegema. Mingi 100m eemal avastasin lõpuks õige bussipeatuse :D Jumala lambikohas. Järgmine buss läks tunni aja pärast. Passida ma ei viitsinud, seega läksin väiksele ringkäigule. Päike paistis ja mõnusalt soe oli. Linn oli põmst tühi. Sirelid õitsesid ja lõhnasid. Mmm. Istusin kuskile päikese kätte. Kui sa oled kuskil üksi ja keegi vastu tuleb ja sa talle otsa vaatad, siis on kindel, et sulle naeratatakse ja öeldakse ”Hei!”. Nii üks onuke tegigi. Kohe läks meel paremaks. Kuidas sa saad kurb olla, kui naeratavad näod mööda käivad. Vaatasin oma alksikoksi, mida ma polnud üldse joonud. See nägi üligrõuss välja. Mingid õli moodi laigud olid sees. Issand, mis saasta ma joonud oleks. Alguses nägi harašho välja. Väkk! Enivei, mu kolmas bussi peale saamise katsetus läks läbi. LÕPUKS! Mis oli esimene asi, mis sõbralik bussijuht ütles? Et tegelikult seisin ma veits vales kohas, aga ta sai aru, et tahan peale. Mul vedas :D Vihkan busse!!
Järgmine nädal on ukse ees ja see tuleb super super. Emmel on bussikaart, millega saab sõita ükskõik kuhu, ükskõik millal (Uppsala läni piires). See on minu jaoks nagu võlukaart :P Uppsala, sind kavatsen ma tundma õppida nagu oma viit sõrme! Ja parem oleks, kui sul mulle üks kena lõpukleit varuks on :D
Esmaspäev, 23. mai.
Sain kokku oma reedeõhtuse päästjaga. Näitas mulle Uppsalat. Ouhjeah! See linn on midagi minu jaoks. Kui oma selle rootslasega rääkisin, siis vahepeal hakkasin automaatselt eesti keeles vastu panema :D See juhtus alati siis, kui ma elevile läksin :D Mm, üks armupaarike vedeles pargis üksteise otsas. Hea, et riided seljas olid :D Hilja õhtul otsustasin, et jõuab veel midagi ette võtta ja koju sõitmise asemel, sõitsin mõned km-id edasi Hebysse Shafiquga kokku saama. Läksime Johanna juurde ja vaatasime ajakirjast naisi :D
Kolmapäev, 25. mai.
Sünnipäevafoobia. Ärkasin juba pool kuus, kuid üles ei julgenud tulla, sest emme ja Krista polnud veel tööle läinud :D Kui lõpuks ajasin end püsti, avastasin oma laualt vaasi hunniku punaste roosidega :) Minu ülesandeks jäi kook teha. Poes on enamus asjad ICA (mingi poekett?) omad ja tekstid rootsi keeles. Võtsin randomly midagi, mis osutuks sobivaks asjaks. Läksin kassa juurde, annan 20 kroonise, 2 ühekroonist münti ja 2 kümnesendist. Müüja annab paberraha tagasi. Ma jään suurte silmadega otsa vaatama. „ÜLETÖÖTANUD OLETE V?“ oli mul mõtteis. Müüja seletas, et seal oli vajalik summa olemas. Lõpuks sain aru, et 10-sendine oli hoopis 10-kroonine.