Mul on homseks oi kui palju õppida, aga kui ma seda sissekannet ei kirjuta, ei saagi ma rahu. Mõtted kaovad ära.
Ma pole kunagi eriline raamatulugeja olnud. Mulle meeldib muidugi, aga raamatukokku minemine on ju õudne pingutus :D Nüüd leian end väga tihti raamatu taga. Mitte ainult mina, vaid ka õpetajad.. Selline ma juba olen. Teen pigem seda, mis meeldib, kui seda, mis peab. Aga ega ma tulevikus ei vali ju tööd mida sunniviisiliselt teen vaid seda, mida ikka armastan. Ma loodan vähemalt, et mul on sellist õnne. Nii, raamatud. Kolm järjestikust raamatut, mida lugenud olen, on kõik head! Isegi väga! "Da Vinci kood", "Armastus on see" ja nüüd pooleli olev "Ja kui see oleks tõsi...". Need mõtted ja ideed ja tunded ja inimesed ja vaatenurgad on vaimustavad! Loen ja tunnen uskumatult reaalseid tundeid.

"Kas tunned end hästi, Arthur?"
"Jah."
"Tee siis silmad lahti ja vaata enda ümber ringi. Mälestused heast ei tohi ruttu hääbuda."

"Kuna kõike ei saa ju ühtemoodi läbi elada, siis on tähtis läbi elada seda, mis on oluline."

Ja nii ongi. Iga löök pole ühtemoodi nokauti lööv. Kõik pole südamevalu väärt.
Mulle meeldib mu praegune elu. Näiteks täna trennist koju kõndides lihtsalt naeratasin, sest hea oli olla. Ma olin midagi enda jaoks teinud. Ma sain kedagi õpetada. Sain olla vajalik. Nägin inimesi, kes armastavad sama, mida mina. Ja Riho! Ükskõik, mis teised temast arvavad. Ta on parim treener.
Teisipäeval trennist koju kõndides tulid mingid jorsid, kes koera jalutasid, vastu. Üks neist tegi omaarust kvaliteethuumorit, kui ma neist mööda läksin. Ütles koerale:"Sebi ära, kähku, nüüd!".

Nii, mis veel head? Muidugi koor! "Tuulevaiksel ööl", "Ojalaul".. Iga teisipäev on kui kontsert, kus ma ise olen üks esinejatest. Hingega sees.

Olla keegi teine, kui sina ise, on väga rumal, sest just iseendana oled täiuslik..