Kui valesti läheb üks asi, seisan sirge seljaga.
Kui valesti läheb teine, kolmas, neljaski ma..
Tahan surra, kaduda, lihtsalt maa alla vajuda.
Miks kõik, mis teen, vastu taevast lendab?
Miks seal, kus ma, kaos peab olema?
Kas viga on minus või lihtsalt halb kokkusattumus?
Ma ju tahtsin vaid head, a näe sitasti välja kukkus.
Vb oleks parem, kui ei üritaks ega pingutakski.
Arvasin, et suudan, aga paratamatust juba ei muuda.
Arvasin, et saan hakkama, aga keda siin petan ma?
Miks mõtlen, et oskan, kuid tegelt ikka keeran nässu?
Miks abi küsima mu hääl ei kostu?
Elu on täis madalseise ja just madalal ma seisan.
Varsti jälle on hea, kuigi sittagi ei muutu.
Saatus käib oma rada, me soovid temasse ei puutu.

Küsin miks, kuigi vastust ei oota.
Küsin miks. Vastus peitub mus endas.