Valus on mõelda, et ma elasin nii kaua aega valet. See polnud pooltki nii võimas, kui mulle paistis. Imelik, kui muutunud kõik on. Midagi pole järele jäänud. Üks suur vale... See kriibib nii hinge, et ei saa küllalt õnnelikult elada. Veel aega. Veel, palun. Natuke..



There's a truth in your eyes saying you'll never leave me. The touch of your hand says you'll catch me whenever I fall.



Maal oli uskumatult hea. Mina teda ei jäta. Mina mitte! :)



Mingi teksti leidsin ühest vihikust.
Õnn on suuresti kinni mõtlemises. Tuleb nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järele, mis on haardeulatusest väljas. Miks ei võiks olla õnnelik, kui päike paitab pehmelt pealage ja linnuke siristab serenaadi? Miks ei võiks olla õnnelik, kui on olemas sõbrad, kellele raskel ajal toetuda saab? Miks ei võiks olla õnnelik kasvõi lihtsalt elusolemise ja hingamise üle? Või on siis tõesti mõtekas õnnetult unistada sellest, mida kunagi ei saa? Vaevalt küll!
Lõppude lõpuks on igaüks oma õnne sepp. Igaühe oma asi, kui head tööd ta haamriga rauda tagudes teeb. Õnn on meie endi teha.

Vahelduva eduga õnnelik.


Ma räägin liiga vabalt. Aga ega seda paljud loegi. Võõrad mitte. Ja väike lootus ju on, et see, kes peab aru saama, saab.



Laske päike ligi [}]