Pervert ja tropp 123

Tulen koju. Ilm nii hea, et lähen õuele päevitama. Kõrvaklapid peas. Need vaikselt kuumenesid nagu ma isegi. Ühtäkki tekkis suurepärane idee - panna kõlarid akna peale, et saaks mahedalt muusikat kuulata ka teised. Minu arust võiks suvel muusika käia igal pool. Nii mõnus ju!
Pikutan siis mina maas, kui tuleb armas vanaisa ja hakkab õiendama, et linna müra ei kõlba ja teda häirib. Samas enne mängis kõrvalmajas veel kõvemini muusika ehk "müra". Teisel pool ehitavad töömehed midagi. See ei häiri absoluutselt ju. Siis järgmine asi, millega möliseda oli vaja, oli katkine aken. "Miks sa akna ära lõhkusid?". Oioioi, urris Ev pole hea variant. Ma ütlesin, et meie aken, ise teame, küll vahetame ära. No tõsimeeli, mis on see tema asi? Ja siis tuli tipphetk!! "Siin pole midagi teie oma.". Ta ütles ükskord, et me unustame vahepeal ära, et me külas oleme. Oiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Palun, palun, palun, kolime ära :s Las laguneb oma lagunenud majas. Õhh, kui vastik.
Kui nüüd juba jutt kallile vanaisale läks... Ta vahib mind, kui ma päevitan. Ja see pole mingi ettekujutus mul. Triin on ka seda tähele pannud.

Oii, kullakesed, te ei tea, kuidas teil koduga vedanud on! Mina ei saa enda oma koduks nimetadagi.

Issil oli ka "vanaisaga" hõõrdumist, kui me kõik siin elasime. Ma oma isa tütar ikka.


Vabandust mu klatšitung. Pidin hingelt maha saama.