What a beautiful day!

Kõndisime mampsiga ja Arturiga poest koju. Arturi põrutas oma rattaga majade vahele. Emps läks vaatama, kus ta jäi. Ma ootasin nats ja läksin ka järgi. Siuke viisijupp tuli ka suhu "Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt....". Hakkasin just nurga taha minema ja ohho - kolm poissi tulevad sealt mulle äkki vastu. "..kõrgelt.." !!!!

Arturit me ei leidnud. Läksime koju. Jõuame väravani. Artur tuleb suht nutuse näoga vastu. Ta oli kiviga meie köögi akna sisse visanud :D:D Ta ei saanud tuppa sisse. Arvas, et me olime juba toas.

Feil korda 2!



Tänase päeva sissejuhatus oli vastupidiselt lõpule sitaks armas :) Suguvõsakokkutulek... Väga hästi oli korraldatud. Igaühele oli trükitud nimemedal vms. Minu vanaisa, Antsu perekonnal olid sinised nimemedalid. Vanaisa teiste õdede-vendade perekondadel teised värvid. Kokku sai vähemalt viis, kui mitte rohkem. Mu vanavanaisa nimi oli Artur Mägi :) Vanavanaema oma meelde ei jäänud. Perepuud olid tehtud, kroonikad koostatud. Terve ajalugu. Perepuude juures olid pildid. Hämmastav, et need üldse eksisteerivad. Tahaks kogu seda materjali endale ka.
Väga väga nunnud sugulased on mul. Isegi noori oli palju. Pisikesi ka :)
Üks väike tüdruk ütles, et tal jalg valus. Tõmbas sukapüksid alla ja vaatas oma villi kanna peal :D

Selle nimemedaliga oli ka üks asi. Mu nimi oli trükitud "Evelin". Vanemad kusjuures kahtlesid, kas panna Eveli või Evelin. Kunagi seletasid oma valiku kenasti ära. Nimelt Eveli pidavat olema lihtne ja armas, Evelin aga selline tibinimi rohkem vms.