"Sul on muutlik meel"

Tuleb tunnistada, et on jah. Siuke tujukas pirtsperse. Eriti kodus. Oskan tavaliste lausetega teisi nutma ajada. Vahepeal on mu hääletoon puht juhuslikult, kogemata ülbe.. Täiesti lõpp, mis mõrd! Mõnikord vajan vaikust ja rahu. Hommikuti eriti. Siis tulebki see nähvamise värk.
Kas on kedagi, kes kindlalt jääb?... Loota ju võib. Nagu keskaegsel talupojal, ainus edasi viiv jõud- lootus. Lootus ja ootus.


Kirjanduse ja eesti keele õpetaja küsis mu blogi!! Uskumatu. Klassiõde oli talle öelnud, et pean ja tema tahtis kohe lugeda. Pakkus veel välja, et võiksin osa võtta mingist kriminaaljuttude kirjutamise konkursist. Hetkel sobiks teist sorti teema rohkem, aga see ka enam-vähem. Mulle meeldib kirjutada. Läbi kirjutamise leian end. Saan mõtteid tindiga paberile jäädvustada. Isegi arutlust talupoja ja rüütli elu kohta keskajal kirjutasin pikemate mõttepausideta. Vaevalt, et sealt siiski midagi head tuleb. Arutlused pole just minu teema. Ennustuste kohaselt 3 või heal juhul 4.


Üks asi ajas tohutult närvi koolis. Üks tüüp, kui täpsem olla. Gaašh, poisid peaks juba sel ajal olema ammu tüdrukutele järgi arenenud, aga ei. No kurat on vaja tõmmelda jõu poolest nõrgematega? See isik polnud isegi mitte jõu poolest nõrgem, vaid.. No. Miskit muud. Deem, kui vihaseks selline asi ajab. Oleks see intelligent mulle otsa vaadanud... Enam mõrvarlikum pilk olla ei saa. Õhh. Mõni võiks tõesti aru saada, et ta ei ole nii lahe, kui arvab ennast olevat. Ükskord ta kukub kõrgelt. Igaüks saab selle, mille välja teeninud on. Nii peab olema.

Eveli on rääkinud.