Elu imeb nagu putsunutsija

Kunagi kirjutasin ka luuletusi ju. Vihikusse. Midagi ei mäleta. Aint üks lause kummitab peas "Kui mäletamist ei väärita on lihtsam unustada.". Nagunii on see vihik, kus luuletused sees, juba ammu tule otsa saanud.

Tuleb märkida, et mul lahe vend. Eile näitas oma boksereid "Onju lahedad?". Ja igast head armunõu annab. Eile koju jõudsin, kallistas ja rippus mu küljes oma pool tundi. Ja näiteks kui öelda talle, et ta armas on vms, ütleb ta vastu "Ja, ma tean.". Tal algas nüüd kooliaasta. Sügisel ju minek juba. Veits puupea on veel. Ega ma ise parem olnud. Esimene klass on siiani ainus, kus mul kokkuvõttes tunnistusel 3 sees. Emakeel nagunii :D

Vaheaeg saabki läbi. Tore ongi :D Kooliaeg läheb kiiresti ja huumorit saab ja tegevust palju. Nüüd on, mida oodata. Alati on. Seekord uut vaheaega. Saab jälle hea olema :) Järgmine asi on juba suvi ja siis.. oioioi. Vb elu siiski 100%-liselt ei imegi.. Kuid siiski. Miski on puudu. Tean mis.

Fort Minor- High road. Mälestused.. Täpsemini ei saa mäletada seda päeva, mil koolis kuulasin seda. Oeh. Nüüd hakkas jälle meeldima. Keep talking when I'm walking away, bitch. Ja refään.. Ja kulminatsiooni moodi koht.. Mari, mäletad seda "But it's not gonna work today."? Ja bussipeatuses.. Oh jaa :/ Tänks, et mind sõnadeta mõistad. Nii kallis oled!


Liikumatu mees. Kertu knows. Ma hakkasin ka selle laulu peale sulama lõpuks.
Cos if one day you wake up and find that you're missing me,
And your heart starts to wonder where on this earth I can be,
Thinking maybe you'll come back here to the place that we'd meet,
And you'd see me waiting for you on the corner of the street.
On sul miniseelik ostetud? :D


:)
[}]