The man who can't be moved

Esimest korda, kui teda nägin.. Tal oli seljas valge t-särk ja kõige tavalisemad sinised teksad. Ta polnud mingi kreeka jumala välimusega tüüpi poiss. Selline kõige tavalisemat sorti meessoost olevus. See polegi välimus, mis mind temas paelub. See on miski muu. Miski, mis paneb tahtma viibida tema läheduses. Fenomenaalne. Kui tema mu ees seisab võin kuulda, kuidas see kopsude vahele jääv üsna pisike asjake hakkab justkui trummi mängima. See on nii hästi kuulda. Jalad värisevad all. Ilmselt väriseks ka hääl, kui rääkima peaks. Tunnen, et ka tema päris külmaks ei jää. See teeb asja veelgi paremaks. Jep, täielik kevad valitseb mu sees. Õitsemine ja päike ja soojus. Deem. Nii hea on, et tahaks kiljuda. Kuskil üksildases kohas muidugi. Imelik oleks enda pärast muidu. Õnneks polegi muud vaja, kui seda, et ta mu käest kinni võtaks või mingit teist moodi kontakti otsiks. Maailma parima mõttelugejana ta teebki seda. Kas tõesti terve mu keha võib südant täis olla? Igatahes see tundub hiigelsuur. Nagu oleks kogu maailma headus ja armastus mu sisse pandud. Ta teeb nii palju minu heaks. Ta pingutab kõvasti minu pärast. Rumaluke ju. Mul polegi tegelikult paljut vaja. Ainult tema. Tean, et ma pole tohutult ilus, lahe jne... Kuid tema.. Tema arust olen seda. Asendamatu, AINUS. Ükskõik, kui suurepärane mõni teine võib olla, mina olen ikka number üks... Isegi, kui oleks keegi väga minu sarnane, ei kõigutaks see teda. Võibolla hoiabki ta minust kümne küünega kinni, kuna teab, et seda teen ka mina? Üks kõik, mis ka ei juhtuks. Ning tema suudlused... Hetk, mis kestab igavesti. Iga kord eriline. Midagi kadestamisväärset, kas pole? Ta muudab mind paremaks. Esimest korda elus meeldin iseendale. Ma ei tahagi enam olla keegi teine. Keegi imekaunis. Ta armastab mind niigi. Välimus pole tähtsaim. Ta on originaal. Temale ligilähedastki pole. Pange kasvõi kõikide maailma poiste parimad omadused ja kaunimad näojooned kokku, te ei saa temaga võrreldavat. Kõik jäävad alla. Tahate teada miks? Sest ta on peale kõige muu veel tohutult truu. Igavesti minu. Vastan samaga. Kuidas ma teisiti saakski? Kahju, et elu kestab vaid mitukümmend aastat. Temaga tahaks kauem.. Real-love-stories never have happy endings, because real-love-stories never end. Tõsi küll, vahepeal on arusaamatusi. Kuid, kui kõik lõpmatuseni ideaalne oleks, harjuks ma ära sellise luksusega ja see polekski enam nii hea ju. Vaid üks asi teeb mind temale mõeldes kurvaks- TEDA TEGELIKULT POLE MUL.