"Noored, miks nii kurvad?"

Ära seisa mu haual, ära nuta seal, sest mind pole seal. Ma pole surnud!
http://www.youtube.com/watch?v=C6jNdmX_ntg&feature=related

Igal sammul on kuulda tarku sõnu, et tuleb hoida neid, keda armastad. Kas ma ka kedagi armastan? :s Olengi selline külm, tundetu? Ei tahaks väga uskuda..




Teist korda olin samas toas, samal diivanil. Inimene oli teine, kuid... Nagu dejavu. Miskit uut, ei vist, ei märka mu silm. Nähtud kõik kui vana must-valge film. See kõik taas kordub. See kõik on olnud kord. Ütlesin kähku midagi, et sama mitte mingil juhul ei korduks. Et mu väärtus enam ei langeks. Kuna teda enam pole, on see ainus, mis mul veel jäänud, mu väärtus. Kõige hullem, mis juhtuda saaks, oleks see, et mind võiks saada ükskõik kes. Kui mul sind ei ole, kas siis olen kõigi oma?.. Nii ei saa, nii ei tohi. Armastan ennast ka ju!

Vabandust. Mu mõte sai vaba voli taaskord. Üks õpetaja pani mind enda üle arutlema. Ütles, et ma olen selline fantaasiainimene. Tal oli totaalselt õigus. Mõistus jääb liigagi varju. Ainult fantaasia. Kurb reaalsus. Või? Ongi hea säilitada lapselikku süütust ja naiivsust. Utoopilist mõtlemist.


Vahepeal ei tunne iseendki. Käitun endale mõistmatult mõnega tohutult õelalt. Kõiki tuleb kohelda omaenda väärtust mööda. Mida vähem on inimene väärt, seda suurem kaal on su enese väärtusel. Võibolla jõuab teile mu mõttekäik kohale...

Tõestage, et teie väärtus on hindamatu! :)