Rõõmu ja muret täis

Vaheaeg on minu jaoks ünsa kasutu olnud. Tähendab mina olen kasutu olnud. Taaskord tegin, mida tahtin teha selle asemel, et teha, mida on vaha teha. Seetõttu olen jubedalt jänni jäänud oma uurimistööga. Isegi "Tõde ja õigus"-e lähenev tähtpäev ei tee mulle niimoodi muret nagu see uurimistöö. Nõme, et ma pean sõltuma kellestki. Palju parem oleks uurimistööd teha teemal, mille kohta saab infot internetist ja raamatutest. Nõme on käia inimestele pinda ja veel nõmedam, kui inimene ei taha eriti koostööd teha. Samas ma ei saa ka kedagi süüdistada. Olen oma mures üksi. Nii 1, 2, 3 ja uurimistöö peast välja. See tekitab vaid stressi.

Paugu pealt ei tulegi midagi vaheajast meelde, aga kui veits rohkem meenutada tuleb meelde nii mõndagi. Teisipäeval pidas meie täisealine neiu Laurits oma sünnipäeva. Hommikul asusime Eliisiga teele nina Põlva poole, et leida üles mingist poest kollane vesikas sünnipäevalapsele. Pöial püsti ja hääletamine algas. Veider, et enamjaolt sattusime mingite ärikate auto peale. Üks rääkis vene aksendiga, MIDA MA ARMASTAN! Olime tast üpris vaimustuses. Tüüp lootis, et me suudame talle teed juhatada kuskile ma-ei-tea-kuhu. No, pisut abiks olime ikka, aga õigest kohast sõitis ta siiski kõvasti mööda. Meie õnneks :D Õhtul sammud siis Krissu pidžaamakale. Ma olin ainus päris ööriides piduline ja tundsin end pehmelt öeldes veidralt. Osta mind, osta mind, osta mind! Umbes nii. Aga pidu oli mahe!

Neljapäeval ajasin end judosse. Mu daamid ja härrad, võtke teatavaks, et judo on ulmeliselt hea. Püstimaadlust ma endiselt teha ei saa, aga selle eest madistan maasmaadluse ajal. Veits kiitleks ka. Kägistasin oma treeneri ära. Seda kägistamisvõtet õpetati Soomes ja see on siiani kõige mõjuvam võte maasmaadluses. Trennist läksime Keiduga minu poole ja hängisime koos laupäeva varahommikuni. Otse loomulikult suutsid mul reede õhtul munad paiste minna ja palavik tõusta. Just kõige ebasobivamal ajal. Laupäeva hommikul oli mul põmst topeltlõug kurgu all. Selle vaatamata pidin ma maksku mis maksab saama Tartusse maadlust vaatama. Hääletamisest on saanud vist üks mu lemmiktegevusi. Tartus vudisin lõpuks oma arust õigesse kohta. Käisin maja ümber poolteist tiiru, katsusin kõiki uksi. Kõik kinni. Eesukse peal oli kirjas, et see on mingi kirik :D Viimaks jõudis mulle kohale, et mul on miskit võlssi läinud. Küsisin Kaupsilt juhiseid. Suur klaassein, Maaülikool, Kreutzwaldi tänav. Ma sada korda tean, kus see asub. Küsisin teen ühe naise käest, kes mind kuskile bussipeatusesse suunas. Samal ajal läks oma autosse mingi püss noormees. Too naine soovitas tema käest küsida täpsemalt järgi. Ja vopaa, mul oli nii palju õnne, et see mees viis mu oma autoga ära. Sel hetkel sain ma aru, kui oluline on iga minut ja iga pisemgi otsus. Olin õigel ajal õiges kohas. Maaülikooli spordihoones oli lisaks kreeka-rooma maadluse võistlustele ka võistlus vabamaadluses, naistemaadluses, kangi tõstmises ja sangpommide tõstmises. Vaatamist oli rohkem kui küll. Enamus aja istusin vaikselt ja mõtlesin oma ülikahtlaseid mõtteid, mis said inspiratsiooni maadlustrikoodest. Nüüd aplaus esimese koha omanikule Taanielile ja kolmanda koha omanikele Kaupole ja Siimule. Üsna metsik maadlus oli (Y) Vedamist oli mul veelgi. Tänu Siimule sain ma ilusti Tartu kesklinna tagasi. Seal jäin ma raske dilemma ette, kas minna Võrru ja käia õhtul sõpsudega klubitiirul või jääda Tartusse Laura juurde ja veeta tema seltsis rahulik õhtu. Valisin Laura ja olen oma valikuga rahul, vaatamata sellele, et Võrus olevat äärmiselt lõbus olnud. Mulle meeldib Laura seltskond. Temaga jagasin ma oma elu parimaid päevi. Tore oli koos neid meenutada. Ma tundisn end jälle sellena, kes ma olin. She is the one that you never forget. She is the heaven-sent angel you met. "Lühikestel poistel on hea vaade."...
Tagasi Võrru muidugi häälega. Järjekordset võttis peale mees. Alati on nii. Mehed on kaastundlikumad???? Igatahes nii palju juttu, kui selle mehega pole ma mitte ühegi inimesega rääkinud, kelle auto peale hääletanud olen. Tüüp oli endine karatekas seega võitluskunstide teema oli mõlemale hingelähedane.

Lõpetaks ühe mõtteteraga, milleni Lauraga jõudsime: "Armastus ei küsi pikkust.". Jamh.. :D

Pidage vastu need mõned kuud. Varsti on suvi käes ja siis teeme midagi eriti head :)