Suured tunded

Ei millegi elusa vastu. Judo vastu. Endiselt. Laupäeval käisin Kaupo Viili mälestusvõistlustel Tartus. Kõik oli nii oma, mis sest et ma eemaldunud olen. Kuidas ma vihkan neid värdjaid põlvi. Tahaks lasta end igate pidi läbi vaadata. Äkki on kuskil mingi põhjus, miks mu põlved nii teevad. Tahan terveks saada. Tahan täiega maadelda. Pean saama kõik korda. Ja saan ka. Lihtsalt pean. Need võistlused olid ülikõvad nagu ikka. Jälle igalt poolt rahvas kokku tulnud. Põhiliselt Eesti naaberriigid. Mmmmh! Kuradi head inimesed.
Tennist pidin ka vaatama minema, aga ei jõudnudki. Judo imes endasse nagu ta seda alati teeb.

Õhtu poole oli Taire praaznik. Tavaliselt ma ei ilmu võõra inimese sünnipäevale, aga enam pole miski tavaline. Muidugi ei läinud ma sinna lampi. Krissu sai sünnipäevalapselt loa ja nii ma leidsingi end sealt. Taire on üliarmas ja hoolitsev tüdruk. Igati nunnu. Nalja sai ka ikka. Magasime neljakesi ühes voodis. Epp?, Taire, Siim ja mina. Hommikul ütles Siim, et ta oli mu öösel kaissu võtnud kogemata. Tüüp ajas mu oma türuku, Tairega, sassi :D Ma magasin ikka nagu karu talveunes. Umbes lõuna paiku hakkas pihta häälketamine Võru poole. Oii, kuidas mulle hääletada meeldib. Pealegi paistis ju päikegi.

Tuttu, tuttu, tuttu. Teen veel seda Krissu une-värki. Loed tagurpidi 50-st 1-ni ja mõtled, millest und tahad näha. Esimene kord see toimis. Krissu oli tookord mu juures ööd. Ütles, et ma olin haigelt tõmmelnud unes :D Väiksemana olid mul tõesti need kombed... Sandra padja alla panin käe ja siis kätu tõmbles seal nii, et Sandral kindlasti hea tududa oli. Mul on mu tulevasest mehest kahju. Aga kes ütles, et ma üldse saan mehe? :D Never knows..

"Iga normaalne inimene on normaalne vaid keskmiselt. Kohati sarnaneb tema mina pigem psühhopaadi omaga." (Sigmund Freud)