Sain teada, et üks tüdruk on umbes pool aastat mu bogi anonüümselt jälginud. Terve elu oleme üksteisele täiesti võõrad olnud ja nüüd saime lõpuks tuttavaks ka. Nii amazing!
Ma arvan, et kui lugedagi umbes mu pooleaasta blogimaterjal läbi saaks must igaüks sotti. Kõik peavad end eriliseks ja paljud arvavad, et keegi ei tea neid täielikult, aga ma arvan, et näiteks mind pole vist raske tundma õppida. Nagu avatud raamat. Enda jaoks olen vahepeal liiga keeruline, aga see puhtalt mu enda süü. Pole vaja elu raskeks teha.

Igatahes ülipositiivne, et see, mida kirjutan, pole nelja seina vahel kinni.

Eilne õhtu sai veedetud seltskondlikult mõeldes ja väideldes. Kuigi mina olin enamjaolt kuulajarollis. Hea oli lihtsalt kuulata. Sai peas mõtteid arendada, ilma et keegi teaks, mis seal sünnib ja saaks hakata midagi ümber lükkama vms. Mõtlesin välja, et liigne mõtlemine pole hea :D Geenius, või mis? Aga tegelt ka.. Liigne mõtlemine teeb maailma enda ümber lõpuks nii teadluslikuks ja mehhaaniliseks, et selle kõrval sureks tunded lihtsalt välja. Nagu inimesed oleksid kõigest masinad. Ma usun, isegi kui see vale on, et on midagi seletamatut. Inimene pole kõigest üks tükike suurest massist. Inimene on midagi väga suurt. Ma arvan, et polegi mõeldud, et me kõigest aru saaks. Kõik ei pea seletatav olema. Ei tohikski! Elul kaoks võlu. Maailm on ikka effing huvitav,

Meil on vaja üksteist. Me sõltume üksteisest. Me oleme üksteise poolt mõjutatavad mingil määral. Info, mis meiene teiste käest jõuab, kas muudab meie arvamust või kinnistab olemasolevat. Minu põhimõtted jms on igatahes mingis osas kõvasti muutunud. Me õpetame üksteist. Kui keegi meile haiget teeb, võtame sellest ju õppust. Järgmisel korral oleme ettevaatlikumad.

Ü k s i e i s a a . . .

Ja ei tahagi!