Nad aravavad, et neil on õigus hukka mõista. Nad arvavad, et nad teavad, kuid tegelikult nad ainult arvavad. Ma ei taha, et nad arvaksid. Ma ei taha, et keegi teaks midagi, kui oodata on ainult hukkamõistu, sest enda arvates pole ma midagi valesti teinud. Ma ei tunne kahetsust. Mul on hea meel vaid. Miks seda ei mõisteta? Miks ma ei või teha nii nagu teised ei teeks? Miks ma ei või teha nii nagu ma isegi ei teeks? Eriti veel juhul, kui ma ei tee kellelegi oma tegemistega liiga. Kas ma tõepoolest pean olema raamidesse pressitud ja kõigest väest stereotüüpne, lihtne, tavaline olema? "Kõik pilgud sind pilkavad.". Vahepeal on raske inimeste keskel olla. Asi on pigem minus. Oma asi, et teiste arvamus mulle korda läheb. Isegi võõraste oma. Aga ma ei muuda end, kui seda ise vajalikuks ei pea.
Hetkel tunnen end väga väikesena. Tsipake valus. Või noh... tunne nagu süda oleks väikese kasti sisse pandud ja tal pole ruumi seal vabalt tuksuda. Seinad tunduvad ka mind kinni hoidvat. Aheldatud tunne. Segaduse tunne. Mul pole ei halb, ega hea. Driftin kuskil vahepeal...
Ma ei oskaks välja tuua, mida ma ei vaja. Aga mida vajan, pole üldse palju. Tahaks kuumal rannaliival lamada, seljas mõnus tuule käes lendlev kleit ja päike minu peale paistmas. Kuskil üksikul rannal. Kasvõi ihuüksi. Ja kui tahan, hüppan merre. Peale päikeseloojangut uinuda ja hommikul ärgata, päike silma sisse pugemas. Palun, see oleks täiuslik! Ja samas nii teostatav. Võin juba homne päev kuskile kaugele rännata. Mind ei hoia miski kinni. Ma võin... Aga vaevalt ma südamerahus päikest ja merd nautida saaks. Nii, et ma ootan...
0 comments:
Postita kommentaar