Tundub, et üle pika aja esimene õhtu kodus. Mis tundub, nii ongi. Mul on olnud paar väga head päeva. Lihtsalt ulmeliselt head.
Täna andsin esimese ja viimase lille lõpetajale sel aastal. Lihtsalt pole rohkem vaja olnud :D Otsida tuli ka umbes pool sajandit teda. Leidmisrõõm on suur.
Hiljem. Jeltsu ka mainis, et ma olen teistsugune. Selline teotahe tuli, et ise ka ei usu. Jubeaktiivne. Kuna suurem osa on lõpuläbudel või maal, olime Jeltsuga kahekesi. Kõndisime kossukalt mööda ja mu tungival soovil kõndisime kohe tagasi sinna. 2 inimest mängisid seal. Lihtsalt läksin juurde ja küsisin, kas võin ka nendega mängida. Ma ei tee ju usually nii? Eksole. Te teate mind. Aga ma läksin ja rääkisin ja veetsin head aega. Ma isegi ei küsinud nende nime, kasutasin asesõnasid nende poole pöördudes. Nüüd tuleb meelde Dagö- Välismaa.
Sinu pudupoe pööraselt naljakas aken:me ei näe enam kunagi.
Kui ma küsin Sult nurga peal teed, juba tead:me ei näe enam kunagi.
"Arve", "palun" ja "tänan" ja allkirja ulakas joon:me ei näe enam kunagi.
Roosad lohistusjäljed hotelli fuajees:me ei näe enam kunagi.
Me ei näe enam kunagi. Üks mees küsis täna ülekäigusebra lähedal kella, me ei näe enam kunagi ilmselt. Kui palju inimesi me oma elu jooksul kohtame ja kui palju neist südamesse jääb ja kui kauaks?


Vaatasin vanu fotojahi pilte. 2007 suvi, kui ma väga ei eksi. Mõne pildi tegemise jaoks pidime inimesi juurde kutsuma. Suvalisi. Mis kõige hämmastavam leidsin piltidelt mõned, keda ma siis muidugi ei teadnud, aga nüüd saan väga hästi läbi. (Krissu ja Johanna teise pingi peal)
Näiteks oli ühel pildil inimkett, kus oli paar inimest, kelle seltskonnas palju aega olen veetnud viimasel ajal(paremalt teine ja kolmas). Kokkusattumus missugune. Vaatan ja imestan. Elu on imesid täis :)



Hea on.
Tsau ;*