Lost then found, lost then found

Mõnikord tuleb inimesest eemalduda tema enda heaolu pärast. Isegi, kui ma ise seda ei tahaks teha. Mitte, et ma halb oleks vaid pigem mõtlen teise õnne pärast.




Koertel on kevade lõpus jooksuaeg(teiste loomade kohta ei tea, aga arvatavasti on kõigil nii). Meil nimetatakse kevadet armumiseajaks. Ma ei tea, kust see tuleb, see tunne, et kedagi on vaja, aga see on kuskil seal. See on õhus mida hingad. Lihtsalt on ja kõik.
Sorri, et ma jälle oma horoskoobijutuga tulen, aga heast ennustusest ju ära ei ütleks või mis? Igatahes pidi kõigil armuõnne or sth olema :D On nüüd parem tunne?




If it's gonna be a rainy day
There's nothing we can do to make it change
We can pray for sunny weather
But that won't stop the rain



Suurem osa meie elust kulub ootamisele. Valgusfoori taga ootamine, bussi ja rongi ootamine, KELLEGI ootamine. Mina ootan liiga tihti, et asjad paremaks läheks. Ise ei juhtu tavaliselt ju midagi. Õnne ei too keegi meile kandikul kätte. Okei, mõnel siiski veab ka. Õnnelik olemiseks on vaja midagi teha. See lause on mul nii pea sees. Eilne on minevik, homne on müsteerium, tänane on kingitus.

Lähen võtan päevast viimset. Pigistan tühjaks nagu sidruni.



Tsau :)