Neljapäeval oli Pikakannu jõulupidu. Sellest armsamat kohta mulle ei ole. Õpetaja Kadi tegi mõnusa näidendi jälle. Vahele rääkis juttu. Minevik ja tulevik on alati paremad, kui olevik. Minevikku näeme imelisena ja tuleviku mõtleme suureks. Nii ongi ju! Seal oli veel palju head juttu. Näidendi alguses olid Pikakannu mõned vilistlased ka kohal. Kutid. Joonud. Palju õnne teile, et ilusa ära rikkusite! Õnneks kobisid nad varsti minema. Kadi hoolt ja vaeva rikkuma. Ai kurjam!

Pärast käisin isa poolt läbi. Mu roosa tuba on nii nunnu, aga kuidagi mitte oma enam.. Mõistate? Miski polnud oma. Mida ma lootsin? Et kõik lähebki nii lihtsalt ülesmäge? Hea naiivitar. Milleks mul lasta selliseid mõtteid peas haududa? Jaa, mulle sobib põgenemine rohkem. Minevikus surkimine.. Palun ei!

Mul on mu emme vähemalt. Maailmamõistvaim. Isegi mina ei suuda oma mõtteid nii hästi lausesse panna, kui tema neid suudab. :)

Täna oli väga armas. Esinesime kooriga. Ma panin ainukesena nii mööda vist :D Tuleb endaga vaeva näha. Häbi! Koju tulles pritsis mingi veok mu täis. Nii armas. Nagu ma oleks selle välja teeninud kuidagi..

Mul on laulusoovitusi ka, kui kedagi huvitab :P

Tsau!