Elu...Surm..

Lubasin rääkida oma vaheaja tööst. Dobermannide eest hoolitsemine. Agnil, mu allkorruse naabril on kaks emast dobermanni. Üks neist poegis 4 kuud tagasi, teine poegib juba kella kolmest varahommikul. Minu töö on vaadata kuue 4 kuud tagasi välja lastud kutsika eest. Nad on tõelised südametemurdjad! Musitavad ja armukadetsevad üksteise peale. Söövad, magavad, mängivad. Kutsikad ju :) Magades näevad iga kord und, siis läbi une teevad igast pulli. Mõni näeb, et on jooksuvõistlusel, teine, et ta on tiiger vms. :D Nunnu!
Mu lemmik on Cirp(häälda: kirp :D). Ta on pisem ja nõrgem. Süüa ei taha. Kuigi nüüd juba on suht õgard. Mulle ei meeldi täiuslikkus, I guess.

Nüüd veits jubedat juttu ka. Nagu ma juba ütlesin, üks emastest poegib. Hommikul vurtsatas esimene välja. Okei, ei vurtsatanud. Abi oli ka vaja. Teisega läks märksa keerulisemalt. Sündis ära, aga ei hinganud. Kunagi oli üks kutsikas niimoodi hingamata 2 tundi elanud. Piin :/ Agni elustas teda. Kõige haiglasem elustamine. Loksutas vms, et vedelik kopsust välja tuleks. Ei aidanud. Tegi suust suhu hingamist. Ei aidanud. Käpad olid alt valged, keha oli jahe suht. "Tule ellu, palun.". See oli haige :s Õnneks hakkaski ta hingama. Vaevaliselt, aga asi seegi.

Mingi aeg läksin vanaema juurde. Süüa sai! Päeva jooksul esimest korda. :D Ilus elu. Ma ikka pidin rääkima kutsika elustamisest. Õnneks taipasin "Oih, söögilaua jutud..". Vanem õde selle peale "Pole midagi. Räägi!". :D Siukse huviga kuulasid. Tark tunne tuli.
Õige pea helistasin Agnile ja küsisin, kas peaksin tagasi minema. Jaa, pidin. Täpselt peale minu kõnet sündis kolmas. Surnuna.Te oleksite pidanud nägema koeraema nägu :/ Ta ei saanud aru, milles asi. Oeh.

Nüüd saan lõpuks puhata. Kui kutsikad kõik ära ei sünni, tuleb mul öösel keisri lõike ajaks tagasi minna.

Ma ju ütlesin, et olen dobermannidest vaimustuses! Muud juttu ei kuulegi enam :D

Varsti näeme. Tsau [}]
(ütleks "häid jõule", kuid see oleks liiga silmakirjalik, kuna jah.. ei istu eriti)