"Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järelminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?"

Täna olin doonor ja loovutasin 450ml (vist) oma 0 positiivset verd. Kui keegi tahab mu positiivsust, siis küsige vaid. Tegin väikest uuringut ja sain teada, et mu veri on väga mõttetu ja levinud. Positiivse veregrupiga on 83% eestlastest. Negatiivsetele aga positiivne veri ei sobi. Kuigi 0 pidi sobima kõigile, ei sobi minu positiivne veri negatiivsetele kahjuks. 0 negatiivne on unikaalne. Tahaks olla negatiivne :( Tahaks, et mu veri oleks kõigile hea :/ Noh, aga null positiivne on peaaegu nagu negatiivne ju :D Null ehk mitte midagi. Olen mitte midagi positiivne. Oh, ma ikka nii excited oma veregrupist. Andeksi. Igatahes huvitav tunne oli ajul, kui ta pahandas minuga peavalu näol, et ta saab liiga vähe verd.

Täna saime tähtsad kirjandid kätte. Kui õpetaja kommenteeris neid, siis ma tõsiselt kartsin, et mu kirjandist midagi head ei tulnud. Kätte sain, oli paberil 5 kahe miinusega ja õnneks vähem punast, kui enamusel, aga tee mis tahad, mul on tunne, et sain ebaõiglaselt hea hinde. Ma tunnen, et ma polnud seda väärt. Tunnen, et sain viie sellepärast, et ma olen Eveli. Arvan, et õpetaja lihtsalt ei tahtnud mulle nelja panna. Oeh :( Väga niru tunne on. Anyway võin panna selle siia ka kunagi. Teema mulle iseenesest suht meeldis, aga mõtted on mul tühjad, igavad, pointless.

Scmetterlingen haben in meinem Bauch gefliegt.

Pikakannu metsade vahelt

Mul on tunne nagu oleksin seesama Eveli, kes 5 aastat tagasi, kui ma veel siin, Pikakannul elasin. selline nunnult tagasihoidlik ja arg. Siis on veel mingi siuke kihelus sees. Nagu külmavärinad pooleldi. Seda tunnet on raske seletada. Viimasel ajal on mul olnud palju selliseid mälestuse tundeid. Mingid lõhnad, kohad, laulud... ikka tuleb meelde mingi konkreetne tunne, mis mul teatud ajahetkel oli.

Täna oli suur kooriproov. Kestis umbes 4 tundi. Kuna mu õde oli teatud põhjustel suremise äärel, võtsin Mannu endaga laulma kaasa, et õde saaks rahu ja vaikust. Ja oii jeerum, mis tsirkus sellest välja tuli :D Algus oli suht ladna, aga lõpu poole hakkas see pisike metskiisuks. Ronis mu otsas ja nööpis kampsunit lahti koguaeg :D Hea, et ta oma keeletamistrikki ei teinud. Muidugi tegi soolot ka, kui kooriga laulsime, musitas laulikut, vaatas kooripoisse kurjalt jne :D Kurtis, et poisid ütlesid talle "Jou!" :D Aga see-eest olid kõik tädid ilusad.

Eilne õhtu, oii sõbrad, kui te vaid teaksite, naeraksite koos minuga :D Terve tänane päev olen omaette muiganud. Ausalt, tahaks kõva häälega naerda vaid :D Uskumatu, kui metsikuks võib õhtu kiskuda. Vähemalt on meil üks sõber juures :D:D:D Täiega sorri, et siin omaette naeran, aga ma lihtsalt ei või avaldada, mis juhtus :D Pealegi mulle hullult meeldib kiusata oma salatsemistega :D

Nii palju koolon D-sid pole mul elusees ühes sissekandes olnud vist.

Ich liebe all of teid mucho mucho.

Hei :) Kuidagi nii tagasihoidlik on olla siin. Nagu näeks vana head sõpra, keda pole jupp aega näinud. Küllalt kaua, et vestlus alguses pisut kohmakas on. Nii on mul praegu blogiga ja ausalt öeldes üldse kirjutamisega. Kahtlustan, et mu ajul on midagi viga, et ma teen midagi väga valesti endaga. Ma ei suuda keskenduda. Näiteks tahtsin ma mingi päev kontrolltööks korralikult õppida ja selgeks saada midagi, aga vot ei võtnud see pagana pea mul. Lugesin tuimalt. Ja mu kirjutamisoskus. Õhh, see häirib mind kõige enam. Ma pole enam oma kirjanditega rahul. Tunnen, et minus pole enam midagi. Olen end ammendanud. Esmaspäeval oli tahtmine tõsta käed üles ja anda alla. Ma ei saanud hakkama enam. Tundsin end ülimalt rumalana. Naljakas, et matemaatika suudab mind nii rivist välja lüüa :D Ma ei saa sinna midagi parata, et see aine paneb mind võistlema. Tahan olla üle keskmise. Ausalt, tahaks tark olla. Või no natukegi intelligentsem. Ja esmaspäeval.. õhh. Nutuäärel olin. Kogu see pinge.. kool, autokool, lapsehoidmine... Muide täna olen kolmest saati last hoidmas. Mul pole selle vastu väga midagi, aga lihtsalt muud asjad kannatavad. Eeskätt mu uneaeg, sest ma jopskin võtan endale ju lisaks olemasolevatele kohustustele veel kohustusi. Mu "must to do list". Kõik läheb kergemaks. Varsti. Aitab halast.

Neljapäeval käisin mingi luulelaagri sarnasel asjal jälle. Seekord oli aint Võrumaa noored. Väga noored. Läksin küll vastumeelselt sinna (pidin samal päeval õppima, õppima, õppima). Õpetaja tahtis, et ma sellest augustikuu ENKO laagrist räägiks. Olin ju ainus võrukas, kes seal käis. Üllataval kombel ma ei pabistanud teiste ees seistes ja rääkides asjast, millest ma eriti midagi ei mäletanud. Isegi mu hääl ei värisenud. Näed, vahepeal olen ikka tubli ka. Need mõned tunnid, mis seal olin, olid head. Isegi kahetsen, et ei jäänud sinna edasi. Öösel oli nii mõndagi juhtunud.. :D Oleks tahtnud tunnistajaks olla seal ja pärast koolis näpuga näidata ja naerda mõne üle. Oih, nii on õel :/ Päh, Ev! Mm, kas on imelik iseendaga rääkida?..

Tänane oli vahva. Teised 12ndikud läksid Tallinnasse, aga ma jäin Võrru, sest muidu poleks jõudnud tööle. Seega hommikupoolik oli vaba. Kuni kella kaheni. Mina muidugi läksin teiseks tunniks kooli matat järgi vastama ja siis õppima. Õpetaja andis mulle töö kätta ja lubas mul minna ülesandeid lahendama kuskile. Läksin raamatukokku. Seal avastasin, et mul pole mata vihikut kaasas. Ilma selleta ei osanud ma aga neid ülesandeid lahendada. Tänu mu supermälule. No, siis ma jooksin koju. Otsisin vihikud, paanitsesin. Ei leidnud. Jooksin tagasi kooli. Vaatasin uuesti oma kotti ja voilaa. Vihik oli kõige peal ja nii nähtaval, kui vähegi võimalik. Siit moraal: ära paanitse, kui sa midagi otsid :D Joosta sain.
Koolivabal päeval olin mitu tundi koolis. Olen normaalne või mis? Mulle peab ikka hullult seal meeldima :D No. Ja siis tuli autokooli sõit, milles ma taaskord sakkisin. Ja siis lapsehoidmine. Mulle nii meeldivad Liisu vanemad!

Oki, mul kiire koju minekuga.

Tsauuuuuuuuuuuuuuuuu

Kui kellelgi mind vaja on siis teadke, ma olen alati olemas.

Liana blogi sissekanne, kus ta mainis, et tema sünnipäeval (6.august) visati Hiroshimale tuumapomm ajendas mind vaatma, mis minu sünnikuupäeval juhtunud on. Huvitavamad panen ka siia (eesti keeles ei kõla hästi, seega kirjutan need inglise keeles, sorri)

• Africa Day
• Day of Youth
  
• Geek Pride Day
• Integrity Day
• National Missing Children's Day

Day of Youth... Integrity.. jeps. I appreciate the youth. It's terribly sad to watch, how people around me changes. They grow up. No, that's not bad but it's still awully sad to see it how they lose their youth. Spend major part of their lives living for the precious Other Half. They disappear. It's like they doesn't exist anymore. They are happy but it seems to me like their dreams are vanished. They don't live their lives, the life lives them. In fetters, in their own little box. They are completely happy with their lives. I don't understand. I'm content with my life too, but I know that I could do better and oh, I will do better.. soon! Peoples values are different, patently. Uh, it really tears me apart to see how youth thirst of life silently fades. Life without great dreams, without reason to live. I love people who has the fire in their eyes. I love the faith in disbelief, 'cause now I know that I can pull off with things which I previously thought are impossible. Dream and react.


Eesti peale tagasi. 1. okt oli mu viimane õpetajate päev. Tunnid kestsid vaid 30 piinavat minutit. Esimene tund oli mul inka neljanda a klassiga. Mängisime mingit mängu ja pärast mõnda minutit sain aru, et neile see väga peale ei lähe. Isegi mul oli metsikult igav. Mis siis veel neil, kes nad armastasid tegutseda. Küsisin, mis nad teha tahtsid ja.... Kord läks käest pisut, aga ausalt öeldes ei häirinud see mind. Absoluutselt! Natuke korrale vb kutsusin. Järgmine tund oli saksa 9.b-ga. Teadsin kohe, et nendega pole mõtet hakata midagi korraldama. "Mul on teile ainult üks ülesanne. Öelge kes on puudujad?". Siis natuke rääkisin ns maast ja ilmast. 2 tüdrukut lasin koridori akna juurde rääkima. Anarhia ühesõnaga. Aga nad olid vaiksed ja rahulikud. Kui ma klassist välja läksin, pani Martin oma sõpsudega klassist plehku. Pärast tuli välja, et nad olid pahandust teinud ja tehti ettepanek nad kooli nimekirjast eemaldada. Tubli Ev! :D Sinust saaks hea õpetaja. Kolmas ja ühtlasi viimane tund oli inglise keel 4b-klassiga. Minu lemmikud :D Väga ülemeelikud. Mulle meeldis nende energiaüleküllus. Üks mu lemmikpliks nägi välja nagu Lindsay Lohan filmis "Kaks tilka vett". Ta oli väga metsik! Tegi poistega õhupoksi, niheles koguaeg, mängis tiigrit, püüdis oma klassivenda ära needa (ofc käisid sinna juurde tema metsikud pilgud ja graatsilised käteliigutused). Ühesõnaga oli ta ägedaim väike tüdruk, keda mu silm näinud on. Kas ma keelasin, käskisin, piirasin? EI! Kui tund sai läbi, andis üks pisike tüdruk mulle lille ja aitas toolid üles panna. Üks väike poiss tuli ka klassi tagasi mulle appi. Jättis positiivse emotsiooni. Kui ma lugesin Liana sissekannet õpetajete päevast jäi küll karp väga lahti. Tal käis ikka korralik action. Liana, olen su üle uhke!


Triin (mu Rootsis elav õde) läks oma afganistaanlasest eksiga afganistaanlaste peole, kus oli terve hunnik afganistaani poisse, kes tantsisid nagu naised ja ta oli ainus naissoost isik seal. Armastan seda, kui sürrilt see kõlab.


Faithfully yours

Eveli