Go ahead and say goodbye,

I'll be alright.

Go ahead and make me cry,

I'll be alright.

It sucks when I do willingly things that I actually hate. I wanna be proud of myself. I guess doing stupid things is in humen nature and I'm a regular erring human being (just making excuses). I don't regret anything but I'm angry on myself that let my feelings show. I don't like when I'm baldfaced. Seems like everybody can see what am I thinking.

"Oeh, jälle see metslane puges su sisse."



One day when I strolled around the town with Tiina's child my former teacher walked to me and sayd "Oh what a beautiful baby. Is it yours?". My jaw fell to the pavement and my eyes were wide open. I was shocked! I'm too young for it despite the fact that my mother had her first child when she was only 17. Different times, different life.

Olime puhkusel Triinu, Arturi ja ühe tüübiga, kes oli mu tuttav. Olime hotellitoas, kus see tüüp terroriseeris meid. Me ei tohtinud välja minna loata. Ma ei mäleta (v ei teagi), mis plaanid tal olid. Vist minu omamine. Nagu kaksikute iseloomustuses seisavad, et nad tahavad parterit ainult endale. Ütlesin, et pean vetsu minema. Ta lubas. WC asus hotellitoast koridorist kõndides umbes 20 meetrit eemal. Mu eesmärk oli minna esimesele korrusele (olime kuuendal) vastuvõttu ja leida keegi, kes mind aitaks. Lifti ukse avanemine võttis palju aega. Otsustasin minna trepist, mis oli päris pikk. Varsti jõudsin esimesela korrusele. Tõmbasin mingi hotellitöötaja väikesesse ruumi, mis osutus vetsuks. Päris weird oli. Siuke pervokas värk tundus teistele vast. Igatahes rääkisin tollele tüübile kõik kiiresti ära. Lahkusime wc-st. Triin ja Artur olid allkorrusel ja vaatasid multikaid. Vaatasin koos nendega. Mõtlesin, et peaks sellele terrori-tüübile ütlema, kus oleme ja mis teeme. Ma ei tahtnud teda vihastada. Kartsin teda. Härra Terror jõudis just liftiga alla. Lift suitses. Mingi rike. Ta ei näinud mind. Läksin teise liftiga üles, et oma olulised asjad võtta. Tuba oli piinlikult korras ja esialgu ei leidnudki oma asju. Osad oli see terror-mees ära võtnud. Tegin väga kiiresti. Kartsin oma väikese õe ja venna pärast. Liftiga alla minna ma ei julgenud, sest tundsin, et Härra Terror tuleb sealt just välja. Otsustasin treppide kasuks taaskord. Vastu tuli 2 noormeest, kellest üks oli päris my cup of tea. Pilk pilgus kõndisime üksteise poole. Silmanurgast nägin vana tuttavat terroriseerijat. Ta vaatas mulle korra otsa ja kõndis kuskile minema. Aimasin halba. My-cup-of-tea tundis mu vastu huvi. Ta küsis mu telefoninubrit. Pidin selle talle paberile kirjutama. 578 kirjutamisega sain kenasti hakkama, aga edasi tekkis komplikatsioone. Kuidagi ei saanud hakkama. 010-i kirjutamine läks vapsee metsa. Ühe asemel tuli igast jama. Siis avastasin, et 37 on ka keskelt puudu. Igatahes jah, ülimalt veider. Panin selle kiirustamise arvele. Tahtsin terrorile järgi joosta. Ma pidin. Lõpuks sai number kirja, õigesti või mitte, igatahes panin kohe Hr. Terrori juurde ajama. Küsisin süüdistavalt ja poolkarjudes, kus Artur ja Triin on. Mida ta nendega tegi? Ta oli neil ma ei tea kuhu käskinud kõndida. Võõral maal, võõras kohas. Nad olid raudselt eksinud ja hirmul. Arvatavasti üritasin peituda selle psaiko eest. Imelik, aga see psaiko ei tundunud enam nii hull kui muidu. Ta tahtsi aidata neid leida isegi. Minuga oli veel üks sõbranna, keda ma täielikult usaldasin. Otsustasime kolmekesi hargneda. Küsisin Hr. Terrorilt, kust otsima peaks. Ta ütles, et metsaradadelt. Telefon helises. Jaanika. Ta kõne ja jutt ajas mind närvi. Nii segane. Ta tahtsis Terroriga rääkida. Pärast kõnet läksime otsingutele. Ma ei usaldanud seda meest, aga vähemalt aitas ta mul otsida. Ma ei tahtnud, et ta hetkekski Arturi ja Triinuga jääks, kuid minu jaoks oli veel tähtsam nende leidmine. Tahtsin neid väga näha. Ärkasin...

Öeldakse, et unenägudes elatakse tihtipeale läbi igapäevaelu põhilisi mõtetes olevaid sündmusi vms. Jah, ma igatsen oma venda ja õde. Emmet ikka ka. Aga eriti oma väiksemaid. Mõtlen pidevalt kuidas neil läheb. Ma tean, et neil on raske. Tahaks toeks olla. Tahaks aidata. See on probleem nr 1.

Probleem nr 2. on see, et mul on harukordne vajadus romantika järele ja see ajab mind oksele. Minu kevad-südames algas nüüd. See on lihtsalt jube! Palun päästke mind. Ma ei taha tahta midagi, mida ma ei saa.

Probleem nr 3. on see, et ma ei saa mida tahan kohe nüüdsama, sest mul on kohustused. Ma ei saa minna far far away. The sun is shining, but it's far away.


Kõndisin eile kosmeetikapoes omas mullis olles vastu klaasseina. Can't break my bubble.



Am I bright enough to shine in your spaces?

Fantasy Island

Meeletult raske on edasi elada seal, kus terve elu elanud olen, kui olen saanud maitse suhu lõunamaisest täiuslikkusest. Killuke paradiisi, mille peale mõtlen iga kuradi päev. Ma lihtsalt ei suuda lahti lasta. See kõik kestis liiga üürikest aega. Kokkuvõttes 1 ideaalne nädal. Ainus lohutus on see, et mul tuleb Võrus olla vaid kuni keskkooli lõpuni ehk siis vähem kui aasta. Seda pole palju. Siiski on valus mõelda, et mõnda inimest, keda Splitis kohtasin, ei pruugi ma enam kunagi näha. Neid näen vast, kes mind facebookis üles on leidnud või keda ma ise leidnud olen, aga teised.. No ok, mis teised, Oscar :D Või Oskar?.. Gosh, kui hopeless. Kõige hullem on see, et ma pole valmis alla andma. Saatsin facebookis kuuele potentsiaalsele Horvaatia- Oskarile kirja, et äkki joppab ja tüüp ongi see, keda otsin. Ei jopanud. Aga 2 Oskarit hakkasid minuga pikemalt rääkima. Üks püüab aidata ja teine ütles, et ma Stockholmi otsima tuleks :D:D:D Mõlemad Oskarid on bänditüübid. No mida hekki, eksole. Oskar-triangle. Olen nii friik, aga ausalt öeldes who cares? Mul on eesmärgid ja ma teen vähemalt midagi, et neid täita. Näiteks hetkel töötan kolmes kohas. Esmaspäev- laupäev kell 7-13 turul, pärast seda tavaliselt Tiina last hoidma viie-kuueni ja siis vahepeal harva kui vaja Kadri-Triinu koera jalutama või last hoidma.


Juulis panin netti üles tasuta tööotsimiskuulutuse ja seni on mulle tööd pakkunud 5 (maybe rohkem) inimest. Kadri-Triin oli teine, kelle pakkumise kahe käega vastu võtsin. Tal on iiri setter Robi, kes absoluutselt ei reageeri mulle. Vahepeal mõtlesin, et äkki on ta kurt, kuid ilmselt on asi siiski selles, et ma olen ta silmis mittekeegi :D Nice! Eriti siis, kui ta teist koera näeb ja metsiku jõuga tõmbama hakkab, nii et ma vaevu kinni hoida jõuan. Mul on meeletult kahju, sest ta saab niimoodi väga haiget. Böö! Kadri-Triinu last, Miat (paariaastane vist) olen ka korra hoidnud. Nunnu, nunnu, nunnu!


Umbes nädal tagasi helistas mulle Tiina ja soovis ka lapsehoiduteenust. Ofc olin nõus. Ajad klappisid ideaalselt. Tiina ja ta mees Kristjan on minu vastu nii head. Olen ainult kaks päeva nende juures käinud, kuid juba kohtlevad nad mind kui pereliiget. Pluss veel see, et nende pisike 11-kuune tütar Liisu on super laps. Mmmh. Eile käisin pärast turgu last hoidmas ja siis õhtul kella kümneks läksin uuesti, sest tal tulid mingid bestikad kokku, keda kaua polnud näinud ja nad plaanisid Madhouse'i vallutada. Oh sa püha lehm, mis püssid seal koos olid. No tõesti. Modellimaja. Riided, kingad, meik, figuur.. kõik kõik kõik! Piltilusad ühesõnaga. Ja mitte ainult ilusad vaid toredad ka. Unustasin mainida, et Kadri-Triin ja Tiina on sõbrannad ja Kadri-Triin oli ka seal. Üks naine oli suvepuhkused Eestis. Muidu elab USAs. No mmmh! Istusin diivanil ja vaatasin telekat. Tiina tuli minu juurde "Ütle, kui sul igav on. Ma võin mida iganes teha - tantsida laulda, et sul lõbusam oleks.". Ulmseliselt hoolitsev. Öö veetsin seal igaks juhuks, kui Liisu peaks üles ärkama vms, mida ta ei teinud. Magada sain 3-4 tundi. Kristjan kohe tervitas mind hommikul, enne kui jõudsin veel silmad päris avada. Vaatas, et mul hea olla oleks ja tegi kõik. Rääkisime teetassi taga juttu. Ta ütles, et kui neil oleks suurem korter, võtaks nad mind enda juurde. No deem! Ma tean neid inimesi alles paar päeva, aga juba on nad mulle nagu perekond. Jutt venis nii pikaks, et jäin turule 20 mintsa hiljaks :D Vedasin end kohale verd täisvalgunud silmadega. Hurmav kindlasti. Mul on mingi teema silmadega pärast Horvaatiat. Jubeebameeldiv. Arsti juurde esimene vaba aeg on 17 sept. AJUVABA! Eks ma lihtsalt üks päev pressin end kuskile vahele, kui asi hulluks jälle läheb. Vahepeal on nii, et silmi lahti hoida on vastik. Nende kinnihoidminegi pole mingi lust ja lillepidu.



Tegin oma elus ühe ebakindla otsuse. Terve suvi olen pendeldanud ühest kohast teise. Teoorias elasin vanaema juures, aga tegelt olin suht siin-seal koguaeg. Kuna ma ei tahtnud vanaemale koormaks olla ja papsil oli liitlast ja ühtlasi oma best friendy ( arvan natuke liiga palju endast) kõrvale vaja ja ma tundsin väga puudust sellisest asjast nagu perekond, otsustasin oma perenatukese juurde elama minna, kes mul siia veel jäänud on. Ehk siis olen nüüd jälle Pikakannu Eveli. Mina ja mu isa naine elame harmooniliselt koos ühe katuse all seni kuni issi aeg ajalt Soomemail maju kokku klopsib. Tõotab tulla ilus elu.
Oh jeerum, kui mul vaid oleks võimalus, läheksin otsejoones emme juurde Rootsi elama. Igatsen metsikult oma väikest venda ja õde (jah, isegi Triinut, kellega ma suurem osa ajast läbi ei saanud). Veel üks põhjus, miks gümnaasiumi lõppu ootan. Kuigi kohe sügisvaheajal lähen nagunii külla. Oeh! Koguaeg on keegi, keda igatseda.


Tsau praeguseks!


Elage Oma Loo järgi. :)