Rõõmu ja muret täis

Vaheaeg on minu jaoks ünsa kasutu olnud. Tähendab mina olen kasutu olnud. Taaskord tegin, mida tahtin teha selle asemel, et teha, mida on vaha teha. Seetõttu olen jubedalt jänni jäänud oma uurimistööga. Isegi "Tõde ja õigus"-e lähenev tähtpäev ei tee mulle niimoodi muret nagu see uurimistöö. Nõme, et ma pean sõltuma kellestki. Palju parem oleks uurimistööd teha teemal, mille kohta saab infot internetist ja raamatutest. Nõme on käia inimestele pinda ja veel nõmedam, kui inimene ei taha eriti koostööd teha. Samas ma ei saa ka kedagi süüdistada. Olen oma mures üksi. Nii 1, 2, 3 ja uurimistöö peast välja. See tekitab vaid stressi.

Paugu pealt ei tulegi midagi vaheajast meelde, aga kui veits rohkem meenutada tuleb meelde nii mõndagi. Teisipäeval pidas meie täisealine neiu Laurits oma sünnipäeva. Hommikul asusime Eliisiga teele nina Põlva poole, et leida üles mingist poest kollane vesikas sünnipäevalapsele. Pöial püsti ja hääletamine algas. Veider, et enamjaolt sattusime mingite ärikate auto peale. Üks rääkis vene aksendiga, MIDA MA ARMASTAN! Olime tast üpris vaimustuses. Tüüp lootis, et me suudame talle teed juhatada kuskile ma-ei-tea-kuhu. No, pisut abiks olime ikka, aga õigest kohast sõitis ta siiski kõvasti mööda. Meie õnneks :D Õhtul sammud siis Krissu pidžaamakale. Ma olin ainus päris ööriides piduline ja tundsin end pehmelt öeldes veidralt. Osta mind, osta mind, osta mind! Umbes nii. Aga pidu oli mahe!

Neljapäeval ajasin end judosse. Mu daamid ja härrad, võtke teatavaks, et judo on ulmeliselt hea. Püstimaadlust ma endiselt teha ei saa, aga selle eest madistan maasmaadluse ajal. Veits kiitleks ka. Kägistasin oma treeneri ära. Seda kägistamisvõtet õpetati Soomes ja see on siiani kõige mõjuvam võte maasmaadluses. Trennist läksime Keiduga minu poole ja hängisime koos laupäeva varahommikuni. Otse loomulikult suutsid mul reede õhtul munad paiste minna ja palavik tõusta. Just kõige ebasobivamal ajal. Laupäeva hommikul oli mul põmst topeltlõug kurgu all. Selle vaatamata pidin ma maksku mis maksab saama Tartusse maadlust vaatama. Hääletamisest on saanud vist üks mu lemmiktegevusi. Tartus vudisin lõpuks oma arust õigesse kohta. Käisin maja ümber poolteist tiiru, katsusin kõiki uksi. Kõik kinni. Eesukse peal oli kirjas, et see on mingi kirik :D Viimaks jõudis mulle kohale, et mul on miskit võlssi läinud. Küsisin Kaupsilt juhiseid. Suur klaassein, Maaülikool, Kreutzwaldi tänav. Ma sada korda tean, kus see asub. Küsisin teen ühe naise käest, kes mind kuskile bussipeatusesse suunas. Samal ajal läks oma autosse mingi püss noormees. Too naine soovitas tema käest küsida täpsemalt järgi. Ja vopaa, mul oli nii palju õnne, et see mees viis mu oma autoga ära. Sel hetkel sain ma aru, kui oluline on iga minut ja iga pisemgi otsus. Olin õigel ajal õiges kohas. Maaülikooli spordihoones oli lisaks kreeka-rooma maadluse võistlustele ka võistlus vabamaadluses, naistemaadluses, kangi tõstmises ja sangpommide tõstmises. Vaatamist oli rohkem kui küll. Enamus aja istusin vaikselt ja mõtlesin oma ülikahtlaseid mõtteid, mis said inspiratsiooni maadlustrikoodest. Nüüd aplaus esimese koha omanikule Taanielile ja kolmanda koha omanikele Kaupole ja Siimule. Üsna metsik maadlus oli (Y) Vedamist oli mul veelgi. Tänu Siimule sain ma ilusti Tartu kesklinna tagasi. Seal jäin ma raske dilemma ette, kas minna Võrru ja käia õhtul sõpsudega klubitiirul või jääda Tartusse Laura juurde ja veeta tema seltsis rahulik õhtu. Valisin Laura ja olen oma valikuga rahul, vaatamata sellele, et Võrus olevat äärmiselt lõbus olnud. Mulle meeldib Laura seltskond. Temaga jagasin ma oma elu parimaid päevi. Tore oli koos neid meenutada. Ma tundisn end jälle sellena, kes ma olin. She is the one that you never forget. She is the heaven-sent angel you met. "Lühikestel poistel on hea vaade."...
Tagasi Võrru muidugi häälega. Järjekordset võttis peale mees. Alati on nii. Mehed on kaastundlikumad???? Igatahes nii palju juttu, kui selle mehega pole ma mitte ühegi inimesega rääkinud, kelle auto peale hääletanud olen. Tüüp oli endine karatekas seega võitluskunstide teema oli mõlemale hingelähedane.

Lõpetaks ühe mõtteteraga, milleni Lauraga jõudsime: "Armastus ei küsi pikkust.". Jamh.. :D

Pidage vastu need mõned kuud. Varsti on suvi käes ja siis teeme midagi eriti head :)

Noortekooride festival Pärnus

Reede-laupäev käisin kooriga Pärnus kooride festivalil. Lootsin, et seal oin ägedam, aga kui nüüd hästi järele mõelda oligi seal üliäge. Polnud õiget meeleolu vms. Kirjutaks siis meeldejäävaimatest hetkedest. Esimesena kindlasti "They don't care about us" Ülejõe gümnaasiumi (?) esituses. See oli nii hea, et oleks veel tahtnud kuulata.
Järgmiseks ahhetama panevaks kuldkõriks oli Martti Laas, kes oli laulus "Palve" solist. Ma sulasin. Suht raske on laulda, kui tahaks vaid solisti kuulata.
Dirigent Toomas Voll oli hästi äge. Kaifeero :D Täiesti omamoodi. Nii hea! "One, two, you know what to do.".
Reede õhtul oli väike peoke. Koorid pidid tegema playback'i Eesti 90-ndate järgi. Meie esitus:

http://www.youtube.com/watch?v=ozCmcV-oujg&feature=player_embedded

Pärast playback'i oli ns sõbrunemine ja mängud. Oiblinn.. Üks mäng oli siuke, et rahvas jagati kõigepealt pooleks. Ma täpselt ei tea, palju selles mängus kaasa tegi, aga no paarsada inimest tuli ära. Kokku oli lauljaid 400 ringis muidu. Igatahes tegime siis 2 pikka looklevat rivi. Vasaku käe pidi jalge vahelt läbi panema ja paremaga võtma paremal seisva inimese käest kinni. Ma ei tea palju sellest aru on saada, aga me kõik olime käsipidi seotud üsna ebamugavas asendis. Asi läks rängemaks. Rivi viimane inimene hakkas kõigi jalge all roomama. Ja nii roomas terve rivi seal jalgade tunnelis. Kätest ei tohtinud lahti lasta. Nice, et ma rivi eesotsas olin. Nii palju inimesi pole elus mu jalge alt läbi käinud. Aa, vahemärkuseks veel, et mul oli seelik seljas :)

Muidugi Pärnu kontserdimajas laulda oli ka vägev, mis sest et publikut oli mitu korda vähem, kui esinejaid :D

Tagasiteel laulsime, laulsime, laulsime. Sebisime bussis olnud Otepää koori oma sõpruskooriks ja
hakkame koos laagreid tegema. Suht äge!!!!!
Vahet pole, et ma kohati mööda laulan, ma armastan seda - laulmist. Oma paanilisest lavahirmust olen ka üle saanud.

Mulle niiiii meeldis. Võiks rohkem kooriga koos midagi teha!

Kõik pilgud sind pilkavad

Mõtlesin, et sõpradeta oleks lihtsam. Pole kedagi, keda alt vedada. Pole kedagi, kes mind alt veaks. Pole kedagi, kes minu peale solvuda saaks, kui midagi valesti teen. Pole kedagi, keda kaotada. Sõprade arvamus läheb mulle korda. Võõraste arvamus on peaaegu ükskõik. Ma ei peaks tundma süümepiinu, ma ei peaks enda vastu vastikust tundma. Kui sõpru poleks, oleksin ainult mina. Täpselt selline nagu olen. Ei pea end kuidagimoodi tõestama. Ei pea nahast välja pugema, et kellegi soosingut pälvida või kambas püsida. Ma lihtsalt oled. Üksik, aga vähemalt haavamatu. Sõprade sõnamõrvad ja valusad teod ei puutuks minusse, sest mul lihtsalt poleks neid. Poleks vaja tunda sõbra viha, kui olen vaid head tahtnud, aga see hea on väga halvasti välja kukkunud.

Keegi ei vaja mind. Keegi ei ole minu jaoks igavesti. Mitte effing keegi. Nii, et palju parem oleks elada kelletagi, kellest iga hetk võin ilma jääda. Või omada kedagi, keda ainult pettekujutelma tõttu pean oma sõbraks. Ma ei pea ju harjuma kaotamisega. See poleks normaalne. See oleks külm, ükskõikne.

Kas teil pole olnud sellist tunnet, et te ei taha inimeste läheduses olla, kuna kardate, et igaüks neist võib teile kohe haiget teha? Tunnet, et tahaks olla ihuüksi kuskil ilusas kohas, kus päike hoiaks teil naeratuse suul? Täna ma tahtsin jälle kõik sinnapaika jätta ja minna. "Kaugele tundmatuks iseenese eest."

Eilne läheb ajalukku, kui minu esimene kokkupuude lumelauaga. Paar sekki püsti ja maha, püsti ja maha... Nii ta läks. Alguse asi. Mulle nii väga meeldis!
Ühel tüdrukul jäi kinnas selle tõstuki värgi külge ja sõitis mäkke. Üllas pliks nagu ma olen, andsin talle oma kinda, et ta kuidagi järgi saaks oma kinnule minna. A enda oma lõpuks tagasi ei saanudki. :D Sad but true.
Igatahes unistan ma nüüd lumelauaga ukerdamisest.

Üks väga häbiväärne asi juhtus ka. Unustasin oma blogi sünnipäeva ära. 3. märts oli. Ise veel hullult plaanisin, et blogi sünnipäeval teen praazniku, aga näed siis...
Alustasin oma jookuaega. Väga libe, väga märg, aga ka väga väga mõnuuuuus. Mulle meeldib lihasvalu.

Mul oli kindlasti midagi tarka ka öelda, aga see mõte ilmselt suri üksindusse. Nii, et ma lähen olen pop ja koon. Kui kunagi valmis saab, teen blogi jaoks pilti ka.




“Töötasin suvevaheajal ühes väikses poes, kus kogu kaupa tuli leti tagant müüjalt küsida. Ühel hommikupoolikul sisenes poodi noor ja piltilus kutt, selline, keda tavaliselt ainult ajakirjadest näeb. Ta pöördus naeratades minu poole ja ütles, et sooviks kummi osta. Juhatasin ta siis rõõmsalt koos endaga vastava leti äärde ning kondoomidele osutades küsisin, millist ta valikust sooviks. Ise olin veel ilmatu uhke selle üle, et suudan nii professionaalselt käituda ning mitte ebamugavat olukorda tekitada. Noh, on ju kondoomide ostmine poest paljude jaoks piinlik… Minu küsimuse peale heitis noormees pilgu vaheldumisi kord letile, kord mulle, ning lõpuks taibates, mida ma talle just osta olin pakkunud, ütles: „Tegelikult soovin ma siiski rummi osta.“ Tundsin, kuidas ma korraga juustest varbaotsteni tulipunaseks muutusin ning tahtsin sel hetkel häbist lihtsalt maa alla vajuda. Pobisesin vaikselt midagi valesti kuulmisest ning püüdes käituda, nagu poleks midagi juhtunudki, juhatasin ta alkoholileti juurde ja aitasin sealt rummi välja valida, endal käed ja hääl värisesid ning nägu oli punane kui peet. Noormehele tegi kogu juhtum kusjuures väga nalja. Terve aja, mil ma kassas kaardimakset sooritasin (mis sellel hetkel töötas nagu kiuste eriti aeglaselt), ta muigas omaette ning küsis lõpuks: „Kas te tõesti kuulsite, et ma soovin kummi osta?“ ja puhkes südamest naerma.”
Kes tahab saada veel, minge www.pihi.net