Üle pika aja läksin taas jooksma. Miks ma selle küll vahepeal ära katkestasin? Kui on mure, kui on valu, kui on viha... jooks teeb heaks. Elab end välja. Mul oli 2 võimalust: kirjutada vihikusse, mis mind piinab või minna jooksma. Seekord valisin jooksu.
Vihikusse olen üllatavalt palju hakanud kirjutama. Seal ei pea vormima võimalikult huvitavaid lauseid, et teistel hea lugeda oleks. Ma ei hakkagi tagasi ajama, et osaliselt ka lugejate pärast blogi pean. Üks viis olla nähtav. Näidata, et olen olemas. Hoida kontakte, et ma teile väga võõraks ei jääks, sest over time pictures fade and all that's left are these empty frames.

Ma tean, et kõik on kinni mõtlemises ja see, kuidas end tunnen on täielikult minu enda teha, aga need mõtted ja emotsioonid, mis tekitavad effing nõmeda enesetunde, tulevad iseenesest ja lähevad ära samuti siis, kui ise heaks arvavad. Minevikuvarjud jäävadki kummitama.


Oukhei, ma halan vihikus hiljem edasi, praegu aga jätkan muul teemal.
Paar päeva tagasi käisin ristimisel. Tartu lähedal, Peipsi ääres, vene vanausuliste kirikus. Äratuse magasin maha. Paps helistas, mul oli ülivähe aega, end valmis panna. 8 minutiga sain valmis. Peaaegu põlvedeni seelik oli seljas. Küsisin, kas piisavalt pikk(nõue oli pikkade varrukatega pluus ja siuke pikem seelik või kleit ning pearätt). Ei sobinud. Teadlikult olin teise seeliku kaasa võtnud, mis tegi mu küll vähem tagasihoidlikuks, aga oli vähemalt pikk. Ristimisel ei saanud ma absoluutselt millestki aru, sest see toimus vene keeles. Vaatasin lihtsalt targa näoga pealt ja üritasin mitte ette jääda. Pastor laulis mingit teksti kuskilt ja need, kes ristivanemaks olid, pidevalt tegid risti ette ja kummardasid. "Huspanipamil, huspanipamil, huspanipamil." Nii see kõlas vähemalt... "Au Jumalale" pidi tähendama. Pastor vehkis iga ühe ees viirukiga(see osa, kus tossu tuleb aukudest on kerakujuline). Halbade vaimude eest pidi see kaitsma. Minul, kui võhikul on väga keeruline sellest rääkida, sest ma tõepoolest ei saanud midagi aru. Ma polnud ainus. Paps jagas minuga saatust. Kõige hullem koht oli see, kui laps vee alla pandi 3 korda. Nagu uputataks või midagi. Jah, kordan. ma ei saa sellest aru, seega tundus see mulle väga jube jne.
Peale ristimist läksime Galja maale. Olin seal peamiselt kahe vene tšikiga, kelles üks oskas pisut eesti keelt. Jubekohmetu oli olla, aga pole viga. Paar sõna sai siiski räägitud. Läksime Peipsi äärde ujuma nendega. Nii soe vesi oli!! Hästi mõnus. Ma olin õnnelik ka, et siuksesse kohta läksime, kus inimesi polnud, sest läksin pesuväel. Ma ei osanud oodata, et ujuma minek on. Ligunesime vees ja suur kamp suvitajaid tulevad. Väga meeldiv! Osaliselt oligi. Rääkisin paar sõna juttu ka ja nii, aga päris mark oli madalas vees kükitada ja oodata, millal nad lahkuvad :D Vaatasid ja muigasid. Piinlik vaikus!

Kirik oli selline:

Väljast nägi välja nagu talumaja, koridor ka.