I will not let myself cause my heart so much misery.

Kidding. I know I will.


Enne, kui ma jõuan tippsündmuseni, räägin eelnevatest ka väga headest hetkedest. Ehk siis Pätrise ja Jossi sünnipäev. See oli viimseni superhästi korraldatud. Inimesid olid vapustavad, mis sest, et ma väga väheseid alguses tundsin. Kahjuks sain seal vaid 3 tundi olla, kuna üks sõps jõudis päev varem (möödarääkimised ja segadus).
Järgmisel päeval läksime Eliisi, Liana ja Siimuga Pikakannule. Atv oli tõmbenumber. Eliisiga mina enam ei sõida! :D Vähemalt mitte siis, kui tema on roolis.
Mingi aeg jõudsid Pätris, Toivo, Joss, Lisette, Katrin ja oioioi, kui paljud veel. Tekimängu olete mänginud? Kes on see teab, mida ma läbi elasin. Nali minu kulul. Nii lahke olengi :D
Okei. Ma ei suuda enam ringiga rääkida. Kohe põhisündmuseni. Kui olime taas neljakesi jäänud, vaatasime batuudil tähti. Neid langes nii palju. Mitu, mitu aastat tagasi oli mul mahti nii kaua aega tähti vaadata. Üks täht langes eriti nunnult. Paar sekundit enne kustumist läks ta korraks hästi säravaks. See soov peab nüüd küll täide minema. Võiks ju. Tegelt ma ainult ühte soovi soovisingi iga kord, kui täht langes. Okei, ma nats täpsustasin ja arendasin seda ka. Igatahes ühe soovi täideminemist või mittetäideminemist saan näha täna. Või tegelt.. kui soovisin peale keskkööd, siis hoopis homme :D
Oma endises toas oli ülihea magada. Seal on midagi, mis tekitab nii hea tunde. Mälestused? Lõhn? Rahu? Igatahes on miski, mis teeb seal olemise tohutult heaks. Minu asjad :) Leidsin oma kunstitööd. Taasavastasin. Lihtsalt.. uuuh. Mäletan, kuidas mulle meeldis istuda tunde laua taga ja joonistada, maalida. Ükski töö ei olnud selline rutturuttu tehtud. Oeh! Nunnud ajad!