Hei! Mu seltsielu on olnud väga kirev: me, myself and I. Igas halvas on head. Mampsiga veedan rohkem aega. Üks õhtu võtsime ette tripi ümber Tamula. Jooks ja rattasõit. Täna käisime poodlemas ja põmst päev läbi olen talle demonsteerinud oma olematut kitarrimänguoskust. Sandra õpetas eile "Zombie"-t mängima. Raketiteadus! Võibolla on see andestatav, kui arvestada, et see oli mu esimene kord :D Andis koju kaasa kitarri. Oje!
Poes nägime muide Guido Kangurit. VÕRUS! See on märkimisväärne sündmus.

"Da Vinci kood"-i hakkasin lugema. Soovitan soojalt! Ainult 50 lk olen lugenud, aga tunnen end juba kultuursemana. Imelik, et koolis pole räägitud nendel teemadel, mis seal on.. Mis siin imestada.. Ma ei arva eriti hästi ajaloost. Täit tõde selles minu arvamuse kohaselt polegi. Ikka kellegi poolt moonutatud suuremal või vähemal määral, kuid siiski õpetatakse seda meile mitmes erinevas aines(kirjandus, kunst, muusika, muidugi ajalugu..). Õpetatakse valet. Ei, subjektiivset tõde. Kuulujutud ja klatš pole ju alles nüüdisajal tekkinud meelelahutus... "Da Vinci"-s räägiti, kuidas paganlikele sümbolitele anti teised, negatiivsed tähendused, sest mõjukam suund - kristlus - tahtis paganlust välja tõrjuda. "On olemas ainult üks usk." nagu te juba teate. Ei tunnistata teisi.. Näiteks tähtviisnurk oli algupäraselt jumalanna Veenuse sümbol, aga nüüd teatakse seda kui saatana kummardamise sümbolina. Paganad, paganlus... nagu oleks midagi seotud põrguga. Just nimelt nagu oleks, kuigi tegelt ei ole ja pole kunagi olnudki.
Usuteemad on minu jaoks nii huvitavad. Ise suhtun(vähemalt enda arvates) objektiivselt nendesse teemadesse, kuna ma ise pole mingit usku.

Ma jätkan hiljem...

I will not let myself cause my heart so much misery.

Kidding. I know I will.


Enne, kui ma jõuan tippsündmuseni, räägin eelnevatest ka väga headest hetkedest. Ehk siis Pätrise ja Jossi sünnipäev. See oli viimseni superhästi korraldatud. Inimesid olid vapustavad, mis sest, et ma väga väheseid alguses tundsin. Kahjuks sain seal vaid 3 tundi olla, kuna üks sõps jõudis päev varem (möödarääkimised ja segadus).
Järgmisel päeval läksime Eliisi, Liana ja Siimuga Pikakannule. Atv oli tõmbenumber. Eliisiga mina enam ei sõida! :D Vähemalt mitte siis, kui tema on roolis.
Mingi aeg jõudsid Pätris, Toivo, Joss, Lisette, Katrin ja oioioi, kui paljud veel. Tekimängu olete mänginud? Kes on see teab, mida ma läbi elasin. Nali minu kulul. Nii lahke olengi :D
Okei. Ma ei suuda enam ringiga rääkida. Kohe põhisündmuseni. Kui olime taas neljakesi jäänud, vaatasime batuudil tähti. Neid langes nii palju. Mitu, mitu aastat tagasi oli mul mahti nii kaua aega tähti vaadata. Üks täht langes eriti nunnult. Paar sekundit enne kustumist läks ta korraks hästi säravaks. See soov peab nüüd küll täide minema. Võiks ju. Tegelt ma ainult ühte soovi soovisingi iga kord, kui täht langes. Okei, ma nats täpsustasin ja arendasin seda ka. Igatahes ühe soovi täideminemist või mittetäideminemist saan näha täna. Või tegelt.. kui soovisin peale keskkööd, siis hoopis homme :D
Oma endises toas oli ülihea magada. Seal on midagi, mis tekitab nii hea tunde. Mälestused? Lõhn? Rahu? Igatahes on miski, mis teeb seal olemise tohutult heaks. Minu asjad :) Leidsin oma kunstitööd. Taasavastasin. Lihtsalt.. uuuh. Mäletan, kuidas mulle meeldis istuda tunde laua taga ja joonistada, maalida. Ükski töö ei olnud selline rutturuttu tehtud. Oeh! Nunnud ajad!

Üle pika aja läksin taas jooksma. Miks ma selle küll vahepeal ära katkestasin? Kui on mure, kui on valu, kui on viha... jooks teeb heaks. Elab end välja. Mul oli 2 võimalust: kirjutada vihikusse, mis mind piinab või minna jooksma. Seekord valisin jooksu.
Vihikusse olen üllatavalt palju hakanud kirjutama. Seal ei pea vormima võimalikult huvitavaid lauseid, et teistel hea lugeda oleks. Ma ei hakkagi tagasi ajama, et osaliselt ka lugejate pärast blogi pean. Üks viis olla nähtav. Näidata, et olen olemas. Hoida kontakte, et ma teile väga võõraks ei jääks, sest over time pictures fade and all that's left are these empty frames.

Ma tean, et kõik on kinni mõtlemises ja see, kuidas end tunnen on täielikult minu enda teha, aga need mõtted ja emotsioonid, mis tekitavad effing nõmeda enesetunde, tulevad iseenesest ja lähevad ära samuti siis, kui ise heaks arvavad. Minevikuvarjud jäävadki kummitama.


Oukhei, ma halan vihikus hiljem edasi, praegu aga jätkan muul teemal.
Paar päeva tagasi käisin ristimisel. Tartu lähedal, Peipsi ääres, vene vanausuliste kirikus. Äratuse magasin maha. Paps helistas, mul oli ülivähe aega, end valmis panna. 8 minutiga sain valmis. Peaaegu põlvedeni seelik oli seljas. Küsisin, kas piisavalt pikk(nõue oli pikkade varrukatega pluus ja siuke pikem seelik või kleit ning pearätt). Ei sobinud. Teadlikult olin teise seeliku kaasa võtnud, mis tegi mu küll vähem tagasihoidlikuks, aga oli vähemalt pikk. Ristimisel ei saanud ma absoluutselt millestki aru, sest see toimus vene keeles. Vaatasin lihtsalt targa näoga pealt ja üritasin mitte ette jääda. Pastor laulis mingit teksti kuskilt ja need, kes ristivanemaks olid, pidevalt tegid risti ette ja kummardasid. "Huspanipamil, huspanipamil, huspanipamil." Nii see kõlas vähemalt... "Au Jumalale" pidi tähendama. Pastor vehkis iga ühe ees viirukiga(see osa, kus tossu tuleb aukudest on kerakujuline). Halbade vaimude eest pidi see kaitsma. Minul, kui võhikul on väga keeruline sellest rääkida, sest ma tõepoolest ei saanud midagi aru. Ma polnud ainus. Paps jagas minuga saatust. Kõige hullem koht oli see, kui laps vee alla pandi 3 korda. Nagu uputataks või midagi. Jah, kordan. ma ei saa sellest aru, seega tundus see mulle väga jube jne.
Peale ristimist läksime Galja maale. Olin seal peamiselt kahe vene tšikiga, kelles üks oskas pisut eesti keelt. Jubekohmetu oli olla, aga pole viga. Paar sõna sai siiski räägitud. Läksime Peipsi äärde ujuma nendega. Nii soe vesi oli!! Hästi mõnus. Ma olin õnnelik ka, et siuksesse kohta läksime, kus inimesi polnud, sest läksin pesuväel. Ma ei osanud oodata, et ujuma minek on. Ligunesime vees ja suur kamp suvitajaid tulevad. Väga meeldiv! Osaliselt oligi. Rääkisin paar sõna juttu ka ja nii, aga päris mark oli madalas vees kükitada ja oodata, millal nad lahkuvad :D Vaatasid ja muigasid. Piinlik vaikus!

Kirik oli selline:

Väljast nägi välja nagu talumaja, koridor ka.

Kertu S.

Minu teine hea Kertu! :) Ja nii ongi Võru tuhat korda parem.

Emme läks Rootsi ja Artur pealinna elu nautima. KUI HEA RAHULIK! Hommikul saab magada! :D

Hilisõhtused Võru avastusretked sõpsidega on andnud mulle selge kujutluspildi siinsest ööelust. Linna peal sõidavad ringi paar autot, mis mehi täis. Otsimas midagi. Olgem ausad, KEDAGI. Igasuguseid nippe on proovitud jutule saamiseks: teeseldud välismaalasi või eksinud vaeseid mehi, kes otsivad klubi jne. Vahepeal juhtub, et öeldakse konkreetselt. Vahepeal juhtub, et autos olijad on tuttavad. Vahepeal juhtub, et tänav on hoopis tühi ja valgustus jupsib ning hirm poeb naha vahele. Ja, Võru tänavad on suhteliselt üksildased. Puudub veel heinapall keset teed tuule mõjul veeremas. On ka särtsakaid õhtuid. Näiteks rannapeod. Neid rannamajakesi ma näitan millalgi siin, blogis.

Kõik on hea, aga üks tühi koht on ikka veel täitmata!!!

Eilne järjekordne sõit tööle möödus pisut ebatavaliselt. Sõitsin lehmade juurest lauldes mööda. Kõrvaklapid olid peas ja ilmselt tuli suust kohutav hääl, mistõttu lehmad välgukiirusel jooksma hakkasid. Ja mida kuradit?? Tee peale. Kena algus päeval.
Tagasi sõites vahetas Lasva järve ääres mingi mees riideid auto juures. Suht muigas seal, kui ma mööda sõitsin :D
Siis mingi koha peal hääletasid 2 tüüpi mu ratta peale :D Mööda sõitsin, kuigi pärast mõtlesin, et oleks paar sõpsi juurde saanud.
Natsa aja pärast lasi mööda sõitev auto signaali. Ma arvan, et seal olid need samused peal.
Täna nägin ühte, kes hääletas, klaasmajas. Tundis ära vist :D Igatahes ka muigas. Suve värk. Enamusel tuju hea ja silm särab. Nunnu!


Vahepeal mõtlesin, et retsilt hea elu mul, aga siis kohe tuli tagasilöök nagu ikka elule omane. Hoope tuleb paremalt vasakult. Õnneks nii pisikesed, et isegi sinikat ei teki :)
Kui veel elust rääkida, siis minu oma tundub kuidagi hale. Vanust on üsna palju, aga saavutanud pole midagi. Mu vanem õde elas sel ajal juba üksi ja oli väga täiskavanulik mina aga olen täielik äpu. Elan vanemate kulul ja... Mhh! Ma ei teagi, mis elu on :D Mu mured ja valud on nii tühised võrreldes vanemate omaga. Kuigi neid ei saa võrrelda. Probleem on probleem. Nagu ka ei saa võrrelda meid ja nälgivaid aafrika lapsi. Tegelt, mis ma ajan??!! Täitsa rahul olen. Ja aega on veel suuri tegusid teha jne. Seni aga õppida, õppida, õppida nagu Lenin targutas. Tegelikult seda kirjandites ei tohi kasutada vms. Et see polnud mingi määrav kõnemees or sth. Mu kirjanduse õpetaja vähemalt ütles nii. Ma kasutaks isegi mampsi öelduid lauseid vabalt :D

Aitab lobast. Tsau! ;*

Tantsu- ja laulupidu on läbi. Jäin väga rahule muidu, aga kui praegu vaatan tantsupeost videosid, siis judinad on käbekiired tulema. Palju võimsam ja nunnum ja huuuuuuh! "Tuulevaiksel ööl" (L). Tõesti armas. Aga ega laulupidu ka palju alla jäänud. Koos oli nii hea laulda! Ja peale viimast kontserti, kui laulsime ühte osa "Maailma avastamisest". Mmmmmmm. "Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele". Kõndisime lauldes lavalt minema. Peaaegu terve tee Tallinnast Võrru ka laulsime. Väga võimas!
"Tuljaku" üks osa meeldib ka täiega. Just see, kuidas mehed tausta laulavad.
http://www.youtube.com/watch?v=hrB6IUV4F1U
00:35 seal.. Laulupeol oli see muidugi tuhat korda ilusam!

Inimesed olid suurepärased! Sain oma kooriga paremini tuttavaks ja ka mõne uue inimesega ka. Tallinn sai selgeks suht. Väga rahule jäin (Y)



Nüüd suunduks teistele teemadele. Üks õhtu kõndisin Kertuga mööda Tamula järve äärde ja mis ma märkasin? Inimesed olid paarikaupa. Mingi 7-8 paari oli. 2 on ilus number. 2, ei rohkem, ega vähem. Nii peab.



Nickelback - If today was your last day
Vaadake videot ka. Selle sõnad on tohutult innustavad. Tomorrow was too late!



Öelge, kui ma midagi valesti teen. Öelge, kui ma teile pinda käin. Öelge, kui ma teile ei meeldi. Julgelt!