Tere tulemast, ebameeldivad ajad!

Kui ma praegu rääkis, mis viimasel ajal toimunud, mis minu mõtteis on olnud, millised minu tunded olnud jne, arvaksite, et olen 13-aastane puberteet. Tohutult tobe lohutus on, et kellelgi kusagil on kindlasti palju hullem. Minu elu ei pea hull olema ju? Oleksin väga tänulik, kui see poleks igatahes. Kõik võiks ise laheneda. Ma vajan selgust, ma vajan mõistmist ja eelkõige vajan siirust. Ma ei meeldi endale sellise "niuniuniu"-na.

Täna käisin isaga Tartus. Lõunakas oli mingi Ahhaa teema. Batuudid jne. Limpa töllerdas ka kuskil ringi. Ma istusin terve aja Hiina restos. Ülevalt oli hea vaade. Seppaga ajasime juttu veits. Ta elab seal kuskil lähedal. Väike informatsiooni vahetus. Meeldivalt üllatav oli oma tädipoega Raunot seal näha. Pole teda sajandeid näinud. Varem käisid tädi ja ta pere ikka tihedalt külas. Jõulud veetsime alati koos. Lemmiksugulased endiselt. Paps ja Tom tulid ka sinna lauda, kus ma olin. Teatud osa oma isast ma fännan. Siuke naljamees. Jõime taga viina maal. No, mina jõin. Rõve, haisev ussiviin. Esimese korra ajal jõllitasin pool tundi pitsi enda käes xD Galja vanemate pool oli seekord päris nunnu. Vene keelest ma tuhkagi aru ei saa, aga oma nime kõla on mul päris tuttav ju. Müksasin Kallet aeg-ajalt, et küsida, mis nad räägivad.

Hakkasin lugema "Jumala ja minu vahel on kõik läbi". See Jumala teema on mulle üsna võõras. Nagu ta mingi jõuluvana oleks? Usun siiski, et see on hea raamat. Tutvustus oli üsna harašo (Y).

Mis oleks kui..?