Gangster's Paradise

Täna oli stiilipidu. Kõik teistsugune on lahe! Mulle meeldis. Eriti see, et paljud poisid ka kaasa tegid. Olen teistsuguste klassivendadega harjunud.

Kirjanuse tunnis jagas Karl töid kätte:"Mägi. Aiai. Viis peab olema.". No käi seenele! Mis ma tegema pean, et just mate ja kirjanduse õpetajad toovad parimad tööd alati välja. Muud ained on mul puhas null ju. Vb ma lihtsalt näen tonti seal, kus seda pole, aga see on ju mõnitamine. Kas pole?

Kirjandus oli kõige vähem oodatud tund. Õpetaja lubas mu töö ette lugeda. "Kas ma võin su töö ette lugeda?" "Eiii!" "Aga ma luban sul selleks ajaks klassist välja minna." "Tagasi ma enam ei tuleks!". Teised tahtsid ka siiski kuulata ja lõpuks andsin alla. Pani Liisi muusika käima ja toppisin kõrvaklapid pähe. Naeru kuulsin vahepeal. Üheaegselt piinlik ja uhke tunne. Kuidas see võimalik saab olla? Ma olin väga kindel, et teised peavad mu kirjandit nõmedaks. Pärast tundi Mariliis kiitis. Liisi ka. Ma ei saa endast aru. Ma tahan olla märgatud, mitte nagu mingi suvaline, kelle nimi kellelegi meelde ei jää, kuid samas ei soovi ka SELLIST tähelepanu..

Sai papsiga pikk jutt räägitud. Pole ime, et ma nii fucked up olen. Pole ime, et ma end vahepeal vihkan. Pole ime, et teised mind vahepeal vihkavad. See saab läbi, see saab läbi, see saab läbi!!! Lohutus on õnneks käepärast :).. "Olen kordamööda kurb ja rõõmus.."(Traffic)