Kirjand..

Oh kooliaeg, oh kooliaeg....

Kõnnin mööda külma, masendavat tänavat. Taas tabab mind seesama rutiinne tunne, mis igal hommikul. Kas ma tõesti pean sinna minema? Kohusetundest siiski kõnnin selle punase katusega kollase maja juurde. Sisenen. Lapsed jooksevad, kiljuvad, osa ootab rahulikult oma tundi. Just nii, see maja on kool.
Igaühe mõtteis on keelumärk teise korruse ees. Peaaegu igaühe. See kuulub väikestele maniakkidele. Nad suudaksid ka kooli kõige suurema inimese maha joosta. Buldooserid sellised! Mõtlen, et minu tulevased lapsed küll sellised olema ei saa.
Trepi peal mängivad jõnglased. Poiss hoiab tüdrukul kotist kinni ja üritab teda justkui alla tõugata. Tüdruku tagumik on on meeleheitlikult kinni ülemisel trepiastmel. See on nende mäng. Tuleb arvestada, et mängult on päriselt, nagu Diana Leesalu oma raamatus kirjutab.
Pägalikkudega tuleb tegemist ka tunnelis, mis viib B-korpusesse. Keegi kustutab seal alatasa tule ära, nii et tunnelis ei näe sõrmegi suhu pista. Pisikestele on see suur rõõm. Nad hakkavad kõrvulukustavalt kiljuma ja mööda tunnelit tormama. Õudusega võtan pinginaabri käest kinni ja astun tasasel sammul edasi. Vägev elamus?!
Tegelikult mulle meeldib koolis käia. Siin toimub alati midagi. Vähe on päevi, mil naerda ei saa. Kohe tuleb meelde piinlik olukord, kus valearvestuse tõttu arvasime, et õpetajal on sünnipäev. Tõusime püsti ja hakkasime sünnipäevalaulu laulma. Tegelikult polnud temal sünnipäev, vaid hoopis ühel õpilasel.
Kool on rutiin. Kool on õppimine ja pingutamine. Siin õpin kannatlikkust ja arendan tahtejõudu. See kuulub mu ellu. Põhimõtteliselt ongi see praegu mu elu. Miski pole nii hull, nagu eelnevalt kirjeldasin. Mulle meeldib üledramatiseerida. Kümne aasta pärast kindlasti nostalgitsen:"Oh kooliaeg, oh kooliaeg...".