Jag har det bra!

"What now?"
"Killing."
Täna oli mu 11s tai poksi trenn. Ma arenen! Oii, kuidas mulle meeldib, kui Chawan (mu treener) ütleb teistele "She's good! She hits hard." jms. Juba päris mitu trenni olen sparringut teinud. Põmst iga kord, kui löök tuleb, panen ma silmad kinni. Tuleb sellest lahti saada. Ja jalg ei tõuse ka piisavalt kõrgele, kui löön. Põlve löögid on kõige cheekymad. Ma ei taha neid väga teha. Täna sparringu ajal ütlesin, et kingin neile jõuludeks kubemekaitsmed. Mõne aja pärast see juhtuski.. minu esimene jackpot otse kümnesse. AIA! Ma olevat aint riivanud, kuid näoilme reetis piinu. Trennikaaslased on ka super! Millalgi alguse poole uurisid nad, kuidas mulle siin meeldib. Väga meeldib, aga sõpradest tunnen puudust. Siin pole mul ühtegi sellist head sõpra (mitte, et need, kes on, on halvemad, vaid lihtsalt mitte nii lähedased). Üleelmises trennis ütles Patrik (trennikaaslane):"You don't need to go back. You got us now.". Jep, that I do. Mu poksi-perekond.


Keeleõpe läheb ladusalt. Kõik senini tehtud testid on läinud väga hästi. Kolmapäeval teen juba 2 testi. Igaüks saab oma tempo valida. Kolmapäev on muidu testipäev, aga kui tunned, et pole selge, siis ei pea tegema. Ma olen algajate grupist jõudnud järgmisele tasemele. Seal on raskem ja see ongi hea. Tahan keele võimalikult kiiresti selgeks saada. Aa, muide, kool on tasuta. Õpikud, töövihikud, paberid mida koguaeg jagatakse.. kõik tasuta. Kui ma juba enam-vähem rääkida oskan, antakse mulle praktikakoht kuskil. Oii, kuidas ma tahaks tööle minna! Mulle ei meeldi, et mul on nii palju vaba aega. Tahaks hästi palju tegevust. Juba selle nimel, et võimalikult kiiresti tööle saada, pingutan õppimisega kõvasti. Mulle meeldib see süsteem keele õppimisel, mida me kasutame. Kuulamine, kirjutamine, rääkimine, lugemine. Iga kord töötame arvutis mõnda aega. Teeme seal teste ja kuulame hääldust. Aeg ajalt tulevad õpetajad rääkima, et kuidas läheb ja nii. Rootsi keeles of course. Siin on õpetajad kõik väga toredad ja rõõmsad koguaeg. Ja õpilased.. shit, ma olen keset kultuuride ühepajatoitu. Kameruni tüdruk rääkis, et neil on ainult 2 aastaaega: suvi ja kevad. Ja Kamerunis võivad alkot ja suitsu osta ja tarbida/teha kõik, olenemata vanusest. Hämmastav. Ja lapsed alustavad õppimist juba väga noorelt (kuskil 3 aastasena). Mul on sõber, kes on pärit Kongost. Ta on 17 ja räägib inglise, prantsuse, saksa, rootsi ja mis iganes keelt veel ja ta on üleüldse hämmastavalt tark oma vanuse kohta. Aafrika no. Nii palju siis sellest rumalast imagest, et Aafrikas on aint nälg, vaesus ja hariduseta inimesed.


Vahepeal oli Kulturnatten Uppsalas. Erik oli ka sellel ajal siin tennisevõistlustel. Alguses läksingi temaga linna peale tšekkima, mis toimub. Nägime ühte kutti välikohvikus istumas, kitarri mängimas ja laulmas. Ma armusin ära :D Kesklinnas käis õige möll. Väga palju inimesi, erinevad konterdikohad ja muud. Mõnus. Erik läks oma hotelli ja jäi sinna. Siis sain Anxuga kokku. 2 japsi kõndisid mööda ja jäid vahtima. Inimesi oli nii palju, et ma ei pannud neid tähelegi, aga Anx pani. Tahtis nendega juttu ajada. Viimanegi jutuajamisisu nendega kadus, kui üks japsi tüüp terekäe ulatas ja mu kätt hoidma jäi. Siis märkas Anx kutti, kes tema sõnul nägi välja nagu Lil Wayne. Ta oli koos veel paari mustanahalisega. Anx tahtis, et ma hakkaks rääkima nendega. Imelik oli. Oleks enne nende silmi näinud, oleks taibanud, et nad on väga pilves. Eriti Lil Wayne. Varsti nägime tuttavat nägu. Muji! Mul on alati hea meel teda näha. Mõni teine tuttav oli veel koos temaga. Me Anxuga liikusime oma teed. Centralstationis oli araablaste pidu. Araabia muusika pole just paitus mu kõrvadele. Anx tahtis tantsida. Ma olin nõus, aga aint nii, et ma panen kõrvaklapid pähe ja kuulan oma mussi. Ja nii see hakkas. Pole elusees nii vabalt tundnud ja tänaval tantsinud. Ma ei oska tantsida, aga mul oli ükskõik. Nautisin. Inimesed kõndisid mööda, jõllitasid, aga mul oli hea. Anx küsis luba filmida mind. Mul on jumal teab, kui kaua olnud kaamerahirm. Ei mingit pildistamist ega filmimist. Aint ise omaette v õega vms. Aga seekord.. Ei ole mõttet karta. Kaua mul on need kompleksid. Endaga tuleb rahul olla. Nii, et sellest on video ka :D See, mis edasi toimus oli täielik turn off. Tuju langes..


Pühapäeval käisin oma shokolaadi-sõbra juures. Viimase bussiga pidin koju minema. Ootasin ja ootasin. Suht haige on keset eikellegimaad pimeduses tee ääres bussi oodata, kui autod ja suuremad tegelased täiskiirusel suht mööda sõidavad. Kõhe! Pärast pooletunnist ootamist otsustasin hakata hääletama. Sõber tahtis, et ma tema juurde jääks, kui bussi ei tulegi, aga ega ma mingi pussy pole. Kui mul on plaan koju minna, siis koju ma ka jõuan. Ma teadsin, et öösel hääletamine on riskantne. Eestis hääletasin väga palju, aga mitte kunagi öösel. Ma teadsin ka seda, et Rootsis on vähem võimalust peale saaa, sest siin lihtsalt ei hääletata. Aga peale ma sain. 2 araabia noort meest, kellest 1 oskas inglise keelt ja seda ka hullemini, kui ma rootsi keelt oskan. Ma natuke kartsin (no, mis mulje teil araablastest jäänud on? eriti meestest?), aga hea meel võimaliku koju saamise pärast oli suurem. Nad olid toredad. Paar hetke olid siuksed, et "oumaigaad, mind müüakse matrjoškaks". Ükskord kui juht tahavaatepeeglist otse mu silma sisse vaatas ja teine siis, kui nad omavahel araabia keeles tõsiste nägudega rääkisid (kõlas nagu ärijutt "viime ta nüüd sinna metsa sisse oma punkrisse...jnejne"). Aga ei. Koju ma sain. Jahe septembrikuu öö. Üksik tüdruk eikuskit bussipeatuses hääletamas. Kui rootslane sõitis must tuimalt mööda, siis araablane pidas kinni ja viis mu koju. Persse see eelarvamus!


Ja, jag har det jette bra. Peaaegu. Vahepeal on raske end koos hoida. Ma tahan nii väga õiget asja ajada, olla hea, aga alati ei tule välja. And then there are those people who's trying to bring me down. Ta arvab, et ma ei peaks siin olema. Et mul pole õigust. Et ma olen täisealine ja peaks tööl käima. The pressure. Töökoht ei kuku lihtsalt sülle ju. Ma pean keelt oskama kõigepealt. Ta on õel. Nii õel. Aga ma armastan teda ja tahan temaga hästi läbi saada. Vahepeal saamegi, kuid siis.. Tal on vaja abi, ausalt. Ükskord hoidis ta end 3 ööpäeva üleval jumal teab, mis eesmärgil. Ta ei mõtle absoluutselt tulevikule. Enamus ajast veedab arvuti taga. Ja see õelus ja kadedus... Kuskil kuu aega tagasi olin ma tema pärast väga liimist lahti. Nutsin, kui kedagi nägemas polnud. Hoidsin omaette. Ei rääkinud kellegagi. Mulle on nii lihtne haiget teha. Eriti siis, kui mul pole kedagi toeks. Kõik liiguvad oma eluga edasi. Kõik mu sõbrad. Kellelgi pole aega. Kedagi ei huvita. Rääkisin ühe hea sõbrannaga. Kohe oli aru saada, et teda väga ei huvita, kuidas mul läheb, vaid pigem tahtis oma asjadest rääkida. See teeb haiget. Mis seal ikka. Varsti on parem. "You don't need to go back. You got us now.". Eks ma hoian kinni inimestest, kes minust kinni hoiavad. Lihtsalt väga masendav on tõdeda, et mind pole vaja nendele, kes alles mõni aeg tagasi olime väga lähedased. Ma pean tundma end vajalikuna, vajatuna, et mitte laguneda. Ja mul on tõesti vaja vahepeal rääkida, nõu küsida. Kas on keegi, kes üldse huvitub? :/ Mu emopüss hakkas hala tulistama ilmselgelt. Aitab. Ma vihkan enesehaletsust. Ma saan hakkama. Jag har det bra.


Hear no evil, see no evil, speak no evil.