Stab the tires

I try to reach to the next level with my blog and write in english. Sometimes it's even easier to speak in english despait fact that I know too few words. So I hope it won't be hard to write in english. Please don't mind the mistakes.





Anyway, I wanted to talk about my last week, 'cause it was amazing. On wednesday I drove to Tallinn by buss. There where sth about comenius project. The students of some european countries(Hungary, Portugal, German, Luxenbourg, German, Poland, Estonia of course and and and one boy was from Ukraine, the brutal one :D) got together to learn each others culture and so on. First my teachers said that my host will be a girl from 9th grade but 1 day before the trip, they said she's actually a 18-year-old boy. My host was Aleksander. He's father is judo-coach. Aleksander and her sister Katja are judo-wrestlers (weird word) like I was. He lives alone in his apartment. First it was little strange to be alone with some guy who I don't know, but later it was okay. He introduced me his friends Nikita (he has an amazing horse) and ... gosh, I don't remember who the girl was. I like them a lot. Mne nravitsa? Da? In Tallinn I met so many great people who was involved in the same project where I was.



On Friday we had a game where all the students were split to groups and had to find some places in Old Town. In my group was a hungarian girl Dorka. While the other group members were finding the places, me and Dorka were just talking and following the others. Suprisingly we had so much in common. First it was difficult to speak with each other but later it wasn't so bad. We went shopping together (3 hungarian girls, 2 russian boys and me). Later all the students drive in Võru where the comenius project continued. I was Nikitas host so he (or SHE... honey, you know it's okay to be gay. he's not) came with me to my granny's place. He had very romantic relationship with my granny's cat. I just can't understand why cats like men more than women. Anyway, Nikita was very sweet. He wanted to kick my ass all the time. He thought I am sad when I don't smile. He can speak estonian, but we spoke in english main time. I don't know why.





On saturday I had to sing in some sing festival called "Uma pido" so I couldn't be with my new friends. But the festival was still good. When I had a strange sad mood what came nowhere and had no reason, I went to my friend and hugged her. We hugged and sang "Üksteist peab hoidma tuulte ja külma käes. Armastus annab sooja südamel mis on jääs." I try to translate it: "You have to take care for each other for the wind and cold. Love gives warmth to a ice-glad heart". There's a lovely video of that song in youtube.


In the evening I did a little city tour to Nikita, Dorka, her host and 1 other hungarian girl (sorry, I have bad memory for names). We went to the beach to see the bitch. Actually no, we were just hanging around. Don't point a finger to full moon! :D

Sunday evening was the last evening to be together. PARTY AT JÜRGEN'S PLACE! There were


hungarians - Garci (Guy, who could understand what I want to say before I say it. Like a mindreader.), Janos (vibrating guy he was shivering behind the table. very funny guy), Dorka (a girl who is very easy to talk with. in my heart already.), Vera?(like her, like her, like her) and and... don't remeber. Sorry!
estonians - some of my classmates and few of others
No one were drunk. Everyone was having just good time. We were talking about embarrassing stories, nasty things and so on. Damn, I started to love hungarians, especially our ones. Our ones :) So when I'm planning my eurotrip, then Hungary would be definitely one of the main destinations. The other is Portugal, as you already know.



We get to sleep about 1 and a half hour and then everyone started their trip back home. We hugged and took pictures. I guess now are the hungarians in Hungary. I miss them :/ Not only them but some others too. People from Pae Gümnasium are great! At least those who I learned to know.


Thank you all :) Hope I'll see you again.

Merehümn

Minu esimene riiklik eksam. Bioloogia. Tänu sellele metsikule õppimisele haban vaikselt midagi. Mul on isegi bioloogia vastu huvi tekkinud. Tahaks veel õppida. Ilma naljata. Kahju, et selle ainega nüüd lõpparve on.
Eksaminandid ootasid kõik aula ukse taga. Nimekirja alusel kutsuti inimesi ühekaupa sisse. Istusin esiritta eksamikomsjoni ette nagu õige tuupur kunagi. Pärast sain teada, et kohad olid kindlalt määratud ja ma pidingi sinna minema :D Närvi polnud absoluutselt sees. Ainult kibelesin eksami kätte saamisega. Tahtsin niiiii väga näha, mis ülesanded seal on. Lõpuks saingi kätte, aga midagi rõõmustavat seal ei olnud. Ikka viimse hetkeni lootsin, et kuskil on hulk mõisteid, mida peab seletama, aga ei. Nukker! Ei saanudki särada. Töö polnud raske, aga ma polnud õppinud õigeid asju. Eksamitöövihikut mul ka ei olnud, kust oleks õppida saanud. Tollest oleks palju kasu olnud. Vaatmata faktile, et mul hästi ei läinud (kui 20 punkti saan on juba hea), olen väga õnnelik, et see läbi on. Kui järgmine aasta jõuan, teen uuesti.
Kas ma sain hiilata? Ikka sain! Lõpetasin töö, tõusin püsti ja sammusin vapralt ukse poole, kuigi ette oli nähtud peale töö lõpetamist eksam lauale viia ja allkiri anda. Saali tagaotsas oli mu kott, kus oli ID-kaart. Ma teadsin, et seda oli vaja. Kuigi ilmselgelt tunneb mind direktor ka selleta. Igatahes üritasin kõigest väest naeru kinni hoida, kui ID-kaarti tooma läksin, sest tundsin, kuidas komisjon ja mõned õpilased mulle mokk töllakil järgi vaatavad :D Oleks tahtnud nende nägusid näha.


Siuke värk on, et ma nüüd 18. Algab varajane küpsusiga. Tunnen, et meioos töötab katalüütilise ehk ensümaatilise aktiivsusega ja mul valmib julmalt sugurakke. Päikese kaudu olen saanud metsikult hormooni D-vitamiin. Neerupealised toodavad adrenaliini rohkem, kui varem. Mitoos jaotab kromatiide kahe tütarrakku vahel võrdselt. Vanad rakud vahetuvad kõik välja. Mu arenemise etapp on praegu sigimisperiood. Agoonia on õnneks kauge nähtus. Kollageenigi pole metsikult veel. Okei... Loodan, et tekstiga väga pange ei pannud. Paljud väidavad, et 18 aastaseks saamisega ei muutu midagi. Tunne on sama ja 18nda eluea täitumine jätab neid täiesti külmaks. Kuis nii saab? Mul on küll hästi hea tunne. Eriti nüüd, kui täitus üks mu unistustest. Kohe räägin lähemalt.
Olen pesuväel (vajalik teave) ja hakkan end venitama jooksust. Ma ei taha, et mu säär paisuks piimahappest vms. Kuulen - värava kiruksumine. Mõtlen - vanaisal jälle hilisõhtul mees külas. Küll on ikka veider vanaisa mul. Siis kuulen - kivi vmt visatakse vasta mu akent. Panen käbe pluusi selga ja avan akna. MIDA MU 18 AASTASED SILMAD NÄEVAD JA KÕRVAD KUULEVAD?? Krissu, Eliis, Jeltsu, Oha, Priit on mu akna all ja laulavad mulle. Paar päeva tagasi ütlesin ühele tüübile, et mu unistus on, et keegi mulle serenaadi laulaks JA NÜÜD!!! Oeh, sõbrad, see oli imeline! Aitäh!


Mu emotsiooni väljendaks SEE lugu.

Soovid on selged ja sihid on siirad

Saate aru inimesed, ma olen iga päev juba oma eurotripil. Panen silmad kinni ja olen kohal. Kui ma ükskord sinna päriselt kohale jõuan, tuleks kindlasti kohati dejavu tunne. Tahate tunda, mida ma tunnen? Nii, kõigepealt pange Billionaire (klõpsa nüüd Billionairel :D) käima ja vaadake see lõpuni. Pange see uuesti käima ja pange silmad kinni ning kujutlege ette sarnast kohta. Teine riik, teine kliima, teine õhkkond. Olete rannas, päike loojub, meri on tasane. Inimesi ümberringi on vaid natuke. Mängite või keegi läheduses mängib kitarril "I'm yours"-i vms. Laulate kaasa ja naudite. Kuskil lähedal teeb keegi vesikat, seega õhk on täis mõnusat vessarilõhna. Teil pole absoluutselt mingeid kohustusi. Teil pole aimugi mis päev on või mis kell on ja sellel polegi tähtsust! Kohalikud on sõbralikud. Pole isegi märkimisväärne, et saate päeva jooksul miljon naeratust. Ööd mööduvad rannaliival, kuskil privaatses kohas, kuhu inimesed ei satu, seega ei pea muretsema, et keegi teid poole öö pealt nagu lille üles korjab. Päeval hängid kohalikega. Lihtsalt lähed juurde, kui nad näiteks võrku mängivad ja pelad koos nendega. Mõnest saab lausa sõber, kes tutvustab sulle ümbrust ja näitab kohti, kuhu ise ei oleks osanud minnagi. Nende traditsioonilised südantsoojendavad põsemusid ei jää ka tulemata. "Ärge siis pahandage, kui ma ükskord lähen ja tagasi ei tule. "

Oma Antoine värgiga olen, tuleb tunnistada, väga friiki pannud. Ma ausalt kardaks end isegi sellises situatsioonis. Olen Eesti türklane nagu Krissu ütles. Midagi rõvedat ei tee, aga päris obsessed ja spioonilik võin tunduda. Kõigepealt topin oma msn-i pihku ja jooksen ära, siis lähen hotelli järgi, siis otsin facebookis üles ja lisan sõbraks, kuigi tüübil ju on mu msn... Oleks ta tahtnud mind lisada, oleks ta seda juba teinud. Tegelt ma ei taha ju midagi siukest kahtlast.. :D Tahan teada, kuidas sealpool inimsed suhtlevad. Kas neil on samasugune huumorimeel nagu meil või tunduks me neile oma naljadega imelikud? Kas nad on võõraste suhtes tõrjuvad või võtavad nad kiiresti omaks inimesi? Mul on palju küsimusi. Ei tahaks ju anda valesid signaale lihtsate asjadega.
Eniveiiii, kujutlesime täna Krissu ja Priiduga mind mu driimländi tänavamuusikuna. Kitarr käes "I'm yours"-i mängimas ja laulmas. Kas meil läks käest ära? Muidugi! Mina silma tegemas I'm yours, I'm yours, I'm yours... "Well you done done me"... Ilmselt ei tasuks päris nii teha seal kuskil, kuhu ma lähen. Mine tea, pärast olengi läinud pliks. Igatahes see tänavamuusikuvärk kuulub ka mu must-to-do listi. Uskuge, sõbrad, ma jõuan sinna ja teen kõik, mis teha olen plaaninud. :)


Rasmus nägi minust õudusunenägu sellest, kuidas ma autoga sõitsin :D Pidin mainima.

@Kutt says (23:31):
ma su väikse õe nime ei tea aint
@Kutt says (23:31):
aga ta ütles et sa sõidadki nii hullult
@Kutt says (23:31):
aga ema pidi muidu su kooli viima aga sa panid ise autoga minema

Endiselt otsin meessoost isikut, kes tahaks pöidlaküüdiga tripile tulla. Minu msn evelima@hot.ee

Tsauuuuuuuu :)

Olen kuuma saanud, kui suhtun oma unistustesse ja nende teostamisse tõsiselt? I don't think so. Öelgu teised, mis tahavad. Naergu mu pühendumist, kui tahavad. See viib mu tuju alla, aga mitte mu unistusi. Selle kohta tuleb meelde üks hea lause. See oli midagi sellist, et ärge võtke inimeselt tema unistusi, sest tal ei pruugi peale nende midagi olla.
Teate, mis need eriti heaks teeb? Võimalikkus. Ma ei taha midagi utoopilist, vaid täiesti saavutatavat.
There's not a star in heaven that we can't reach if we're trying.
Kui midagi haardeulatusest väljas on, ei tähenda, et ta kättesaamatu on.

(mõned kohad tuli veits ära tööelda. mõni võib valesti aru saada)
Täna sain oma unistusteplakatiga valmis. Kui see mul alati silma all on, püüdlen unistuste poole. Kui mitte tegudes, siis vähemalt mõtetes.
Oh, what a tangled web we weave when first we practice to believe.




Halvasti õmmeldud riie on tegelikult vägagi kantav. Ma ei tohiks seda kandes karta, et mind sellega imelikult vaadatakse vms. Mind ja mu mõistukõnet..
Pühapäevane madalseis jätkus esmaspäeval. Koolis olemisest ei tulnud midagi välja, seega pärast teist tundi läksin Eliisi soovitusel koju. Kertu sõnade järgi nägin välja nagu tahaks end oksa tõmmata, "masendusehunnik". Igatahes koolist ära saamine tegi imet ja minus oli rohkem päiksest, kui päikeses endas. Päris imalat juttu oskan ajada :D Igatahes oli parem kui kunagi varem. Nii mul need tujud vahelduvadki. Ei tohiks igast cräppi nii raskelt üle elada, aga parem olla selline, kui ükskõikne ja kergemeelne. Ei saaks ka öelda, et tühiste asjade pärast halan. Oooookei, enough! Ma ei taha, et mu jutt läheks nagu on näiteks "Kuritöös ja karistuses" - lehekülgedepikkuseks mulisemiseks, et raamat paksem saaks. Hinnatud raamat küll, aga minu arust kiskus väga tüütuks, kui põhimõtteliselt sama lauset oli mustmiljon korda trükitud.








Viimastel päevadel on jutud rõvedaks kiskunud. ROPS ROPS ROPS! Tooks väikese näite? Kes süüa kavatseb lähiajal, jätke see osa vahele. Mulle räägiti väike armas lugu ühest peost. Noortel läks öösel köögis ahjude ja muude küttekehade (aga ilmselt kõige enam üksteise tõttu) kuumaks ja asi arenes üksteise põhjalikuks tundma õppimiseks. Hommikul tehti näljastele peolistele katuleid kõhutäiteks. Peale sööki avaldati väike saladus valgest möksist, mis kartulite peale purskas (Y) Mis ma oskan öelda? Inimesi on igasuguseid.



Eveli says: "Päris söödav porgand." IU IU IU IU IU! Nagu tänane imemise teema kirjanduses. Ma ei tea teemat seega lasin kujutlusvõime tööle ja mu imagination kulgeb vaid perversses suunas vist.
eliis " World is nicer when you dream" says: PERVO
Eveli says (15:24): Tuleb nii välja. Ma sain Tallinnas elu rõvedaimat porgandit. Ligane ja pehme. Öko pidi olema
eliis " World is nicer when you dream" says: haha nüüd töötab minu kujutlusvõime




Alates tänasest panen oma postituste lõppu järgneva meheotsingu kuulutuse: Oled kuum ilus 18 aastane või vanem mees ning otsid püsisuhet, võta minuga ühendust! Minu number on 57837...
Ma tahaks teie nägusid näha praegu :D Tegelt on asi siuke, et mul oleks vaja meessoost isikut, kes tahaks suvel Portugali hääletada. On kindlam ja ohutum, kui keegi selline kaasas on. Never know, mis perverte ringi liigub. Niisiis, kes sooviks suvel Euroopat avastada, eelkõige Portugali, võiks minuga ühendust võtta. Msn-is võib minult rohkem infot saada:
evelima@hot.ee




Järgmise korrani! :)

Tühi auk

Nagu õmblusmasina nõel riiet. Sitt õmblus, aga üles harutamine pole võimalik.

Ma ei saa aru, mis lahti on. MIS TOIMUB? Kuidas nii saab? See pole mu elu. See pole mina. Mis juhtunud on? Ma ei tea, kas see on asja juures hea või halb, et ma ei tunne süümekaid ega kahetse midagi. Elan ja olen piiranguteta. See, mida olen ette kujutanud ka juhtub täpselt nagu tahan. Tahan ja ei taha. Ma kardan. Ma ei oska enam vahet teha heal ja halval. Ma ei keela end. Mul pole kindlat suunda. Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlema hakkan. Vastutustundmatu ja ebaküps. Ma ei ela selles maailmas. Mul on mingi oma maailm. Reaalsuse tajumattus. Mulle meeldib see spontaansus ja väike hullumeelsus, aga... ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea... veel pooli puid ja maid. Tahaks uuesti alustada kuskil mujal, kus keegi mind ei tea. Kus kellelgi pole minust mingit esmamuljet. Head ega halba, mitte mingisugust. Saaksin luua neile puhta mina mitte mingisuguse vastandliku isiku, kes ma praegu olen. Raske on olla iseenda vastu ja samas poolt ka. Keeruline? MA TEAN! Tahaks kedagi, kes saaks aru sellest tundest, kes vb on ka ise seda kogenud. Kardan meeletult, et mul jääb midagi tegemata. Elu on lühike. See hirm paneb mind tegutsema mu mõtete järgi.
You see things, and you say “Why?” but I dream things that never were, and I say “Why not?”
See ei too just igakord head..
Don't laugh at a youth for his affectations; he is only trying on one face after another to find his own.



Reedel läksin häälega Tallinna. Taaskord sain tarkuseteri eluks kaasa. Tallinnas otsisin Krissu ja teised klassikad üles. Istusime vanalinnas. Ühtäkki tuli meie juurde mingi mees. Ütlesin "I don't understad you.". Siis hakkas juba eesti keelt puhuma. Ma viisakalt üritasin temaga rääkida. Suht varsti sain aru, et tegu pole kaine inimesega. Kutsus kuskile kaasa mind. Ma ütlesin, et ma ei taha. Tõusin püsti, et teisele poole lauda Krissu, Vanse ja Heleni juurde minna, sest ma istusin üksi ühel pool lauda. See mees tahtis must kinni võtta ja vägisi ära viia. Kartsin jubedalt. Lõpuks sain tast kuidagi mööda ja istusin ruttu oma tüdrukute lähedusse. Aga see mees ei lahknud ja tülitas meid edasi. Lõpuks tuli meie superman "Tüdrukud, on teil probleem?" ja ajas selle jubeduse minema, kusjuures ütles vaid paar sõna. Mõjus. Suur tänu sulle võõras! Me vaatasime teda nagu tõelist kaitseinglit. Hea, et valdavas ükskõiksuses leidub ka mõni hooliv inimene.

Mõne aja pärast liikusime nukuteatrisse, et vaadata "High school musicali". Norman Salumäe (Y). Ei hakka sellel pikemalt peatuma. Super etendus oli minu arust.
Ööbisin sugulaste juures, keda viimati dinosauruste ajal nägin.
Umbes kell 10 viidi mind Tallinna kesklinna. Veetsin umbes 5 tundi Viru keskuses. Sõbrad, see on ulme! Vb on leevendavaks asjaoluks see, et enamus ajast veetsin Raamatupoes Portugali ja reisimise kohta infot lugedes.
Edasi põrutasime Krässuga mööda linna ringi kuniks tuli hakata sünnipäevale minema. Ootasime trammi. Meil vedas. Armaani võttis meid peale ja saime temaga õigesse kohta. Pisut teistsugune pidu. Jätan siinkohal oma sealt-siia-siit-sinna pooleli. Mulle endale käib juba närvidele. Nagu annaks blogis aru mis tegin, kus ja kellega. IGAV! Ma ei taha enam üldse midagi kirjutada. Üks tark mees ütles, et oma hinge ei tohi kellelegi täielikult avada. Midagi peab endale jääma.

Tagasi Võrru hääletades mind enam ei eksisteerinud.

Läbi ja lõhki väntsutatud, pooleks kistud.
Pesen kõik maha.