Punane Moskva lõhnaõli

Ma olen juba Tartus nagu kohalik. Reede õhtul oli suund taaskord sinna. Häälega, mina ja Krissu. Saime bemmiga sõita, mis sõitis peaaegu kahesajaga. Linna peal oli natuke asjatamist ja siis Krässu poole. Tal on meeletult vinge korter. Veits aega valmistusime seal ja siis klubidesse õnne proovima. Probleemiks olin mina, kui ainuke alaealine. Illusiooni juurde kõndides mõtlesime, mida ma teha võiks, et sisse saada. Seal ees olid mingid tüübid. Läksin nende juurde ja rääkisin oma probleemist ja ütesin, et üks neist mu deiti mängiks. Igatahes ei vedanud välja. Turva oli kindlameelne. Aga ka meie olime kindlameelsed kluppi saamise osas. Läksime järgmisesse kluppi. Pattaya. "Kas siin on pilet ka?". Turva ütles ei ja ma lihtsalt kõndisin sisse. Krissult ja Krässult küsiti doki. Paistab, et mul oli õnne. Ühe turva jaoks nägin ma jubenoor välja, teise jaoks olin harašo. Ma pole elus naljakamas klubis käinud. Kuigi ma umbes kolmes olengi aint käinud :D Selles klubis hakkavad naised ka rohkem meeldima kui mehed. For riil. Silmad kinni tantsides nautisid muusikat, silmad lahti tehes sai jälle naerda, kuidas mõni postiga ameleb vms. Mõni naine oli ka naljakas, kes meeleheitlikult püüdis tähelepanu saada. Esiteks oma olematu riietusega, teiseks oma hottide liigutustega. Märkimata ei saaks jätta ka ühte meest, kellele meeldis keelega kõike tunnetada.. Jah, see klubi oli huumor. Kuu aega veel ja saan Illusiooni ka üle vaadata. See näeb juba väljast üliäge välja. Sees on mitu klubiruumi erinevat stiili muusikaga. Saab ise valida, mis meeldib.

Tagasi Krässu poole jõudes kadusime suht kiirelt tuttu ära. Proovisin seda 50-st 1-ni unenäo värki teha, aga ei jõudnud 40-nigi. Unes nägin seda Illuka turvat, kes mind sisse ei lasknud :D Oleks tahtnud midagi muud näha.. Hommikul unelesime ja pärast mitut tundi suutsime end linna vedada. Seal nägime deemonit. Ma pole elus kedagi nii jubedat näinud. Ma arvan, et ta oli vaimuhaige. Kujutasin ette, kuidas ta selja tagant ligi tuleb ja must kinni võtab.
Sõitsime linnaliiniga linnast välja, et hääletama hakata. OII, SEE BUSS. Kui metsik hais! Mul oli lõhn kotis. Võtsin välja ja pihustasin enda ja Krissu peale ning õhku. Mingi kodutu (ilmselt) magas seal oma aroomidega. Terve bussitäis rahvast oli näost ära. Ilmselt see pakkuski meile nalja. Lõpuks ei kannatanud seda haisu välja ja läksime ette poole istuma lootes, et seal parem on. Seal hakkas mingi vana naine meiega rääkima sellest haisust :D Et mingid paar vana meest haisevad nii. Nimetas seda punaseks Moskva lõhnaõliks :D jne jne jne...


Tsau!

Cinderella

Nüüd ma kirjutan postituse, mille puhul ma sügavalt kahtlesin, kas ikka riputada see üles siia või kirjutada vihikublogisse. Ma otsustasin, et mul pole midagi varjata. Kes tahab must halvasti mõelda or sth, see saab seda ka ilma põhjusteta edukalt teha.

Laupäev-pühapäev oli Tartus judo MK etapp. Oi blinn, oi blinn, oi blinn! Sellised matšid, sellised tegijad. Käisin mõlemal päeval häälega. Laupäeval tagasi tulles ja pühapäeval minnes sattusin sama inimese peale. Tuli välja, et Navitrolla vend. Ülimuhe mees. Rääkisin talle oma suveplaanidest häälega eurotripile minna ja ta kiitis heaks. Esimene sel juhul. Aga samas hoiatas ka. "Kui autos on õhtu ja autos on 4 vene meest, siis ära peale mine!". Tegelikult päris tõsine asi, aga ma lihtsalt ei suuda enda unistustele käega lüüa. Kui ma midagi väga tahan, siis annan omalt poolt maksimumi, et seda saavutada. Julguse taha enam asi kinni ei jää. Igatahes hääletamine on mulle palju tarkusi kaasa andnud. Liigume nüüd põhiteema juurde - võistlused. Suht huvitav on, kui istud rahulikult, vaatad võistlust ja siis hakkab mingi kutt su ees riideid ära võtma :D Ma ei kurda tegelt. Türklastelt sai taaskord "ma tahan sind vägistada" pilke. Nendest lausa õhkab seda. On ka erandeid kindlasti. Pole erandite süü, et need kahtlased domineerivad ja siis arvataksegi, et türklased on kõik perverdid. Tunnen kaasa. Ma ei tahaks küll, et mind mingi stereotüübi järgi hinnataks.

Laupäeval jäi mulle üks portugallane silma. Maadles üliprolt. Okei, mis ma keerutan, kena oli ka. Või no, ta aura oli meeletu. Pühapäeval läksin konkreetselt tema pärast tagasi. Pühapäeval tekkiski mul idee, millest ma ei saanud lahti lasta. Otsustasin, et pean temaga tuttavaks saama. Juba sellepärast, et ma lähen eurotripile ja siis oleks jõhkralt hea, kui ma teaks kedagi kuskilt kaugelt. Portugal on ju päris hea koht. Niisama rääkima minna ma ei julgenud, sest mu inglise keel on alla igasugust arvestust. Eriti veel siis, kui ma laivis pean rääkima. Jooksen kokku, aje! Lõppus tuligi üks idee. Krissust inspireerituna kirjutasin oma msn-i paberile ja otsustasin selle talle anda sõnagi lausumata. Nägin teda väljas sõprade keskel. Ma ei julgenud minna. Nägin kuidas ta lahkus bussi. Ma teadsin, et kahetsen väga, kui võimaluse mööda lasen. Läksin talle bussi järele. Õnneks istus ta suht ees. Vaatasin paremale ja vasakule koguaeg. Kari poisse vaatab naerusui otsa. Mul oli creepy. Jõudsin temani. Andsin talle selle paberi, kuhu oma msn-i olin kirjutanud. Ta oli ülišokis :D Ei saanud midagi aru. Ta ei jõudnud mulle otsagi vaadata, kui ma juba läinud olin. Bussi ukse peal tuli mulle vastu üks sõbralik Rootsi treener. "Are u coming with us?". Hea meelega oleks läinud. Õhtul sõitsin koju tagasi ja öösel nägin Antoine'st (see portugallane) und :D Olen kuuma saand? Ja! Igatahes veider uni oli. Ta suudles seal ühte poissi :D Mis ma oskan öelda? Näen nunnusid unenägusid. Esmaspäeval tegelesin metsikult uurimistööga. Otsustasin, et lähen teisipäeval ka Tartusse. Judokatel oli laager. Portugallased jäid ka sinna, kuigi nad oleks pidanud juba pühapäeval ära sõitma, aga õnneks purskas Islandil tuhapilvi. Ma tahaks muidugi mõelda, et see on saatus. Teisipäeval kobisingi ülikiiresti Tartusse trenni vaatama. Läbi teise korruse klaasseina vaatasin teda maadlemas. Trenn sai läbi ja nad hakkasid lahkuma. Nägin, kuidas ta väljas seisis oma sõpradega. Aga mina ei julgenud midagi teha taaskord. Laura soovitas bussi järgi minna ja hotelli kaasa sõita, aga üliimelik oleks olnud. Mõni oleks vaadanud, et mida hekki see siin teeb vms. Vaatasin siis, kuidas buss minema sõitis ja ütlen ausalt, et kohutav tunne oli. Sõidan Tartusse ja mille nimel? Ma ei saanud seda nii jätta. A'le'coq-i ees olid rollerivennad. Küsisin, kas nad ei saaks mind viia. Neiu, kust teilt tuleb see julgus? Päriselt ka, ma tunnen, et mingi klõps on käinud ja ma julgen olla ja teha. Tegelt ei julge, aga ma sunnin end. Igatahes need rolluvennad ei võtnud vedu. Kurb. Kas Evelil said ideed otsa? Ei! Läksin Dorpati hotelli juurde administratsiooni ja ütlesin, et mu telefon jäi ühe portugallase kätte ja küsisin ta toa numbrit. Otse loomulikult teadsin ta täispikka nime, friik nagu ma juba olen. Jõudsin ta ukse taha. Tagasi tee oli reaalselt olemas, aga ma kaotasin selle enda jaoks. Koputasin. Koputasin veel. Ja siis veel. Kuskil paar tuba kaugemal tulid paar poissi oma toast tšekkima, mis on. Nende käest küsisingi, kus Antoine on. Nende toas otseloomulikult :D Kutsusid ta toast välja ja vopaaaaa. "I gave u my msn the other day. Do u remember?". Ta ütles, et ta jõudnud mu nägugi näha, sest kõik käis nii kiiresti :D Rääkisime natuke aega seal koridoris nii, et ta sõbrad vahtisid ja kuulasid pealt. Kohatu! Siis lõpuks nad utsitasid teda minuga välja minema. "We're leaving at 12 o'clock so u're like Cinderella.". Nii hämmastav oli temaga rääkida. Ma olin hakkama saanud. Kuigi rääkida oli metsikult raske, sain enam-vähem hakkama. Mitte paremini, kui tema. Need, kes kakskeelsetest peredest on, habavad rohkem igasuguseid keeli. Ta ema on nimelt portugallane ja isa belglane. Rääkisin talle oma tripi plaanidest ja ta oli nõus minuga kokku saama suvel. Cool! Ta peaks praegu veel sõitma koju. 58 tundi sõidab, kui ma valesti aru ei saanud. Igatahes siis saab temaga msn-is rääkida, mis oleks kindlasti sadu kordi etem esialgu. Netisõnastik kohe käepärast ja puha :D Enne üksteisest lahku minemist tegime kalli ja ta tegi seda lõunamaist põsemuside teemat. Ma alguses olin päris hämmingus. Meil ju pole selliseid kombeid, kuigi võiks olla, sest see on nii effing nunnu. Südamlik, soe ja sada kümme asja veel. Ta polnud siuke perv ega liiga pealetükkiv vms. Ta aurast ei saa ma ka üle ega ümber. Ma oleks nagu kärbes ja tema kärbsepaber :D Kui ma eilsele õhtule tagasi mõtlen, siis on mul raske uskuda, et midagi sellist toimus. Mina ja need sündmused ei käi kokku. Huhh! Kell oli liiga palju, et Võrru hääletada. Ma ei riskinud. Jäin Liisa ja Laura poole ööseks. Oi deem, need tüdrukud on kullast. Nii targad ja mõistlikud. Tahaks neid iga päev näha. :/

See oli minu amazing jutt. Rohkem ei tahagi siia midagi kirjutada. Las see postitus jääda sellele portugallasele.

Kinky!

Mingi jube madalseis on. Eelmaldun kõigist. Mu paranoiad. Kompleksid löövad ka eriti tuliselt välja. Tähtede seis vist.

Igatahes otsustasin ratta välja sõitma viia . Alguses mõtlesin, et sõidan hästi hästi kaugele. Nii kaugele, kui suudan. Tahtsin kuskile ilusasse kohta minna, seega otsustasin hoopis Tamulale tiiru teha ja vaadata, kas leian soovitut. Tee peal meenus, et Verijärve ääres on väga breathtaking. Väntasingi sinna. Seal oli hea rahulik, päike paistis, oja voolas. Selline kose langemise hääl oli. Lugesin oma "Tõde ja õigust". Vahepeal tekkis meeletu tahtmine panna raamat käest ja unistada. Unistada sellest, kuidas võiks just sel hetkel seal järveääres olla. Seadsin endale siiski eesmärgiks enne raamat läbi lugeda ja siis minna oma maailma elama. Mu imeline üksindus rikuti. Üks 23 aastane mees tuli mu kõrvale, et ma ta igavust peletaks. Näost suht metsa kasvand ja tõelise talupoja välimusega. Ei, tõelise perverdi ja ahistaja välimusega. Üsna creepy oli. Lootsin kogu hingest, et ta ära läheks. Ma ise ei suutnud öelda ju, et mulle ta seltskond ei istu ja tahan üksi olla. Nii möku olengi. Natukese aja pärast ta siiski läks. Õige pea sõitis keegi oma põriseva kaherattalisega järve äärde. Otse minu taga jäi seisma. Jupp aega asjates seal. Ma muidugi suutsin ette kujutama hakata, et ta on pervert ja võtab parasjagu riideid ära ning varsti tuleb ja vägistab ära. Tegelikult tuli ta lihtsalt kala püüdma. Lugesin edasi. Jäi veel viimane lehekülg lugeda, kui ma silma nurgast nägin, et keegi jälle tuleb. Tuli ja istus must umbes 2 meetri kaugesele maha. Ma ei tahtnud vaadata. Üritasin kõigest väest lugeda lõpuni. Ülikaua aega võttis. Kui viimaks raamatu kotti panin, vaatasin istuja poole. See sama 23 aastane. Ta oli mitu minutit seal vaikselt istunud ja mind vaadanud. MUL HAKKAS NII JUBE! "Saigi läbi. Päris kiire oled. Hakkad ära minema? Tahaksid saatjat? Äkki saaks pärast kokku." Ja kuidas ma minema tõttasin sealt minema!! Kuigi mul oli seal järve ääres hästi hea (seni, kuni mu rahu segati) ei lähe ma sinna üksinda enam tagasi.

Sain valmis oma kleidiga. Ja booleroga. Lubasin kunagi, et panen pildi siia, kui valma.

Pean midagi kaelast maha saama. Midagi, mis mu päikse ette pilve toob. Mind ajavad närvi inimesed, kes teesklevad hoolimist. No milleks? Selleks, et head suhtumist teenida? Aitäh, aga ma ei soovi. Paku kellelegi teisele oma feik, aastas korra, hoolimist. Sellepärast siirus nii hinnas ongi, et seda leidub kuradi vähe. Igatahes kurvaks teeb küll, kui isegi väike "Head aega" liiast on üle huulte paotada, kui teed jälle kuudeks lahku lähevad. Mis sest, et hoolimine ja tunded pole sellised nagu olid. Sidemed pole ammugi enam nii tugevad. Kuid siiski ei saaks öelda, et täiesti ükskõik oleks. Muidugi pole! Aga peale seda, kui ta nii ükskõikselt kiirel sammul minema tuhises nagu mõni võõras. Nagu me poleks tuttavad. Nagu me ei teaks üksteise nimegi. Liiga külm.
PALJU PAREM HAKKAS

Reede-laupäev käisin maal. Tegin labidaga tutvust. Autot sain ka lükata. Meie armsa tee peal pole võimalik mitte kinni jääda. Läksin oma toredate tossudega autot lükkama nagu mõni rammumees. Võiksin sama hästi ahju lükata. Lisaks jäin veel mutta kinni. Hea, et jala kätte sain. Galjal läks palju hullemini. Ta kukkus vapsee põlvedega mutta. Eks ma isegi kujutasin oma nägu ette moavannis. Aga lucky bastard nagu ma olen, said vanni vaid mu tossud.

Muusika tunnis juhtus midagi iseäralikku. Õpetaja rääkis tunni teemat ja siis mulle ootamatult tegi juttu artiklist, mis Pärnu laulemaie kohta kirjutasin talle. Tuli välja, et ta oli Pärnu festivali kohta infot otsinud ja leidnud läbi selle mu blogi ja seepärast lasigi mul artikli kirjutada. "Eee, kui palju te lugenud olete?"

Märkimist väärib ka mu lonerielu. Üksi siin ja üksi seal, aga inimestest puudust ei tule. ÕNNEKS! Näiteks täna käisin majandust rannas õppimas. Värskes õhus hakkab paremini pähe. Kõigepealt tuli üks rääkima. Siis lõpetasin oma õpingud ja hakkasin koju minema. Terve meestekamp (juicytüübid nagu Krissult kuulsin) peatas mu ja tundis suurt vajadust minuga rääkida. Kevad.. jooksuaeg.. ma mõistan! Silmad näevad vaid suguelundeid. Alguses oli "Ilus naeratus!" millele kohe järgnes "Ilus pepu!" millele järgnes kiire eemaldumine tundes ohtralt ebameeldivaid pilke oma kannil. Ladies, u surely know what I felt. Mõne meetri pärast nägin Krissut ja Riskot. JA MIS VÄLJA TULI?! Kallis üleaedne Risko peab mu toa akent silmas, kas tuli põleb või mitte. Valus mõelda, et selle akna ees olen ma oii kui palju kordi riideid vahetanud. Risko oma aknast showd kindlasti näha ei saanud, aga kümneid aknaid on, kus see päris näha võis olla. Olen paranoiline, I know.

Litsid mehed need Vargamäe omad!

Ürgsete mõjudega kevad, palun jäta mind mängust välja! Ma ausalt ei taha käia ringi, südamed näkku kleebitud. Inimene on loom, loomadel on jooksuaeg. Eveli tahab joosta omaette ja vaid tervislikel eesmärkidel. Poiste järele jooksmine on paha paha. Evelile ei meeldi saba liputada ja vastu säärt hõõruda kellelegi. Evelile ei meeldi nurruda ja pai lunida. Nii, et Cupido, hoia nooli kokku, kui kavatsed neid lasta vaid ühe ja minu pihta. Selleks naljaks on vaja kahte noolt, kahte inimest.

Let the sunshine in!

Kevade puhul tervitaks Armaanit, kellel on kevade vastu allergia.