Hellllõu!
Mõtlesin elumärki ilmutada. Reedest saati kodus oma pisikutega passinud. Alguses oli päris karm. Palavik, köha, nohu. Üks õhtu kui mamps koju tuli, küsisin talt "Kas sa oled kaalust alla võtnud?". Ta küsis "Kaalust?". Ma ütlesin "Jah!". Ta tuli mu juurde ja katsus mu pead ning ütles, et olen väga kuum. Pea katsumist ma mäletan, aga seda totaka küsimuse küsimist EI OLNUD. Järelikult sonisin. Õnneks oli see mu haiguse hulleim punkt. Praegu on ainult nohu ja köha. Kõige hullem on ilmselt see, et laulda ei saa ja et kodus peab passima. Nii väga tahaks kõiki näha ja jõulunäidendi proovides käia.

Tüli, stress ja probleemid pidid immuunsussüsteemi nõrgendama. Ma arvasingi, et mu haiguse üheks põhjuseks oli neljapäevane sõnade näol viisakalt nuga saamine. Üks jubedamaid päevi. Õnneks praeguseks olen ma sellest enam vähem üle saanud. Mu peamiseks sooviks on praegu tagasi sõprade keskele saada ja muul pole tähtsust. Persse kõik see! Mu elu ei peaks koosnema sellisest ajukepist. Üks teise otsa. Mulle pole seda vaja.

Väike soovitus: ingveritee on isegi parem, kui küüslauk. Jooge!

Pean soovitama ühte filmi. "The boy in the striped pyjamas". Suht ajalooteemaline film. Hitler ja juudid. "They smell even worse when they burn.". Tõeliselt kohutav ja liigutav film. Oeh!