Taha kõike, mida tahad. Ära keela endale midagi.

My life be like ooooooh ahhh. Alates laupäevast on kuradi ilus elu olnud. Ma ei kahetse midagi, aga kõike heaks ka ei kiida. Oma vigadest õpitaksegi. Pealegi on kõik korras ja mingit kaost pole ma tekitanud :D No, peegel on katki, aga see on ka kõik. Õnnetu armastuse kamm on ju puhas bullshit. Elu on nagu on. Elu on suurepärane kõigi oma tõusude ja mõõnadega. Täiega elamine on kuidagi niiiii vabastav.. Ma nagu leiaks end või midagi. Kes ma olen, mida ma tahan... Tehes seda, mida muidu kunagi ei teeks, midagi mis on minu isiksuse vastu, saan kindlust oma minas. Armastan üle kõige spontaansust!

Hakkame siis algusest pihta. Laupäeval oli kooli juubel. Ma pole ühtki teist esinemist niimoodi nautinud. Repertuaar oli imeline: "Ojalaul", "Tuulevaikne öö", "Sulle", "Julge laul", "Üits paigake". No pangetasin ka omajagu... Unustasin ühes kohas laulda, kuna keskendusin õiges rütmis sõrmenipsude tegemisele :D Kingadega põlvekõrgustel asmetel ronimine oli ka tase muidugi! Ma olin viimane, kes lavalt minema sai ja ilmselt kõige vaevalisemalt :D:D Kleit oli ka effing ligi!
Peale esinemist suundusime Ella ja Krissuga minu juurde. Mõne aja pärast laekus nats inimesi juurde. Meeleolu oli super! Midagi täiesti erinevat. Selliseid õhtuid tulevikus ilmselt väga ei kordu.

P.S Eelmise postituse kirjutas tõepoolest mingi Mikk.

Pühapäeva õhtu möödus pisarateni naerdes. Palju kammimist. That's the way a-ha a-ha, I like it a-ha a-ha. Paaril sõpsil viskas kupli all midagi totaalselt paigast ära. Nad pidasid dobermanne kitsedeks :D Ma jagasin kohe teemakohaselt mälestusi neist koertest. 2008 imeilus jõuluõhtu tõi kohe nostalgia platsi. "Üks kutsikas oli väärakas. Ta kinnitus oma ema mingi organi külge nagu parasiit." ...ja siis pajatasin kutsikate elustamisest. Roheline plöga ja staff.. Tuleb välja, et olen tahumatu. Mis seal ikka.
Vaatasime "The last house on the left". KUIDAS MULLE MEELDIVAD ÕUDUKAD!!! Närvid nii pingul, et väiksemagi ehmatuse korral tõmblesin. Tegelt see polnudki väga õudukas. Sääne räige pigem, kuid meeletult kaasahaarav. "Davai, viruta nüüd! Anna veel!!!" :D:D

Esmaspäev. "Meil on klassimöll, meil on klassi-klassimöll..". Oh gaaaaaaaaaad. Pinget jätkus :D

Kuni neljapäevani püsisin kodus. Niisama lebo hea inimese seltsis. Meeldiv vestlus, meeldiv vaikus.

Jõudsingi praegusesse hetke. Õdus üksindus. Või pigem ÕUDNE üksindus? Palun öelge, et teil on ka vahepeal surmamõtted peas. Keegi tuleb ja... trsh trsh.. Ah, ma liiga haige inimene vist :D Aga rõve on küll olla. Uneaja lähenedes aina hullemaks läheb. Siuke vastik vastik tunne.