Jõuan ka lõpuks blogimaile. Ma ei oska kirjutada ja muljetada enam või leian, et mõni muu tegevus on rahuldust pakkuvam. Rahuldus, rahuldama.. nõme sõna.

Tahtsin kirjutada, sest ma tegin midagi, mida ma varem pole teinud ja see oli NII ÄGE. Korjasin ööusse. Näevad välja nagu vihmaussid, aint suuremad ja väledamad. Ma ei tea, palju see kell oli, kui tädi pakkus välja, et davai lähme. Ma hoidsin kopsikut, tema lasi taskulambiga mööda maad. Päris mitu korda üritasin kätte saada, kuni lõin käega. Minu aeglane reaktsioon ja suunataju virutasid näkku. Aga tädi korjas 150 ussi (Y) Lõpus ma veel proovisin ühte kätte saada JA SAIN! Selline siiras lapselik õnn.
Tädi tegeleb kaltsuga ja tal oli mingi pulmakleit näppu jäänud. Demonstreeris seda meile. Tahaks täitsa abielluda nii :D Kui leian mooduse pildid telefonist arvutisse saada, panen siia ka midagi :)

Nüüd olen Tln-s teise tädi juures. Mere ääres juba käidud ja puha. Ilm läks kohe halvaks, kui randa jõudsime. Aga vesi oli sellegipoolest hea. Artuurotškile sai sõiduvahendit mängitud, sest ta retsis oma põlve seal ära.

Hah, tuleb ikka siis kirjutada , kui see loovam pool domineerib :D

Puhake, olge mõnusad!
Tsau :)