Armastus

Armastus ei ole tunne. Kui see oleks pelgalt tunne, poleks olemas püsivat armastust, sest miski pole muutlikum, kui emotsioonid. Armastuse tõeline olemus väljendub teos. Kui kurdame armastuse puuduse või kaotuse üle, peaksime endalt küsima, kas me ise oleme piisavalt armastuse jaoks teinud või olime(oleme) ehk laisad, loiud, kõhklevad.Seega ei peitu armastuses mitte üksnes otsus armastada, vaid armastus on ka seotud meie tahtest tuleneva teoga. Armastust ei saa sundida, see on kingitus.
Sügaval iga inimese alateadvuses on teadmine ühtsuse kaotusest, millest kasvab välja ühelt poolt hirm ning teiselt poolt soov kaotatuga taas ühineda.


*Armastus on nagu unenägu. See lõpeb alati parimal hetkel.

*Ainult sellepärast, et keegi sind ei armasta nii nagu sa tahaksid, ei tähenda, et ta ei armasta sind kogu hingest!

*Armastus on kõige suurem vägivallatseja: ta tahab endale kas kõike või mitte midagi.

*Kui keegi on sulle väga lähedal, kui sa armastad kedagi, siis oled talle andunud võimaluse sind üheainsa sõnaga tappa.

*If I had to choose between loving you BREATHING......then I would use my last BREATH to tell you that I LOVE YOU.

*Kes sa enda arust oled? Tuled, lõhud ja lähed. Kuradi hästi arvad endast.

*Kui ma oskaksin olla, siis ma oleks Sinu jaoks ideaalne .

*Sa jätsid mu ja arvad nüüd, et olen üksik, aga kurat, sa eksid! Üksindus on alati mu kõrval, kui teda vajan!

Minu vaatevinklist ei saa sellist asja nagu platooniline armastus olemas olla. Kuidas saab armastada kedagi, kes sinu vastu külm on? Ei saa ju??