Palju õnne!

Ärge muretsege. Õnn on mööduv nähtus.


Killing myself. Ei kujuta ette, miks end nõnda piitsutan. Midagi on juhtunud. Edasine kõlaks, kui pubeka suust, kes tahab ainult, et talle vastupidist tõestataks. Aga mul pole vaja, et teised seda teeksid. Ma pean iseendale vastupidist tõestama. Sõnadest ei piisa. Samas teod on karmid. Can't stop myself.


Öösel kell pool neli helistas kodanik Imre. Leidis, et peab mind ballile kutsuma. Ise mäletad seda? Ma kergelt öeldes naersin toru taga. Siis mingi Immu sõber Hannes jätkas vestlust. Teadvustas mind, millest ma ilma jääks ja kui palju ma kaotaks, kui ei läheks. Midagi presidendiks saamist jahus. Unise peaga olen vägaväga tumba, seega ei jaganud matse välja. Aint naersin. Siis keegi väga täis tüüp tahtis ka rääkida. Imre pidas võitluse maha. Võitis ka loomulikult. Kui kõne ära panin, mõtlesin, kui idioot ma ikka olen. Teised magavad ja ma irnun oma toas.


Galja toob suusad mulle. Hea :) Saan ennast veel rohkem piinata.
Eile õhtul käisin jooksmas ka. Algul oli nii mõnus, aga lõpu poole hakkas paha. Hindasin võimeid üle vist. Kuigi jooksin niigi vähem, kui varasem statistika on näidanud.
Palun kao, nõme tunne! Palun!
Tahaks üksi olla, tahaks sõpru, tahaks... Ja samas ei tahaks. Vihkan ja armastan, sõiman ja hellitan. Päris perses omadega.


Tahan olla teistele sama, mis nad mulle on. Vb tuleks vähem hoolida. Vb tuleks vähem vinguda ja elu nautida. Vabandust, praegu ma ei saa. Õhtul olukord paraneb ehk. Mina oma muutuvate tujudega. Huvitav, kas sellele arstilikku selgitus on? Puberteet? Kõike ei saa puberteediga tõlgendada.