...mille ma maha pean jätma :/ Või siis hakkaks treeneriks? Lahe oleks.
Nii, täna olid Kaupo mingi V.. mälestusvõistlused. Soomlased, lätlased, leedukad, poolakad, rootslased, venelased ja muidugi eestlased :) Esimene, mis nägin saali sisenedes olid bokserite väel hea kehaga kutid. See täiesti tavaline muide! Me ei häbene üksteist. :D Aga see, küll tavaline ei olnud, et üks kutt lasi mööda saali ringi endal vaid käterätik ümber. Suht kaua aega töllerdas niiviisi.
Niinii väga kibelesin ise ka matile. Oii, kuidas tahaks. Peale minu lahkumist on muutused toimunud reeglites. Kõige madalamat hinnet(koka) pole ja pükstest ei tohi kinni võtta. Kummaline. Mõne võtte puhul annab pükstest "sikutamine" palju juurde!
Võistlejaid oli vägaväga palju. Ühes poistekaalus oli 34 võistlejat. Mul on hüpermegatublid sõbrad. Maadlevad überhästi (Y) Uhke olen :) Osa südamest kuulub neile. JUDOLE. Ma ei pruugi olla mõnega rääkinudki, aga juba on oma! Näites meie au ja uhkus Griiiiša. Pole temaga vist üldse rääkinud, aga külmalt mööda ei lähe üksteisest. See on nii kohutavalt armas, kui hoolivad kõik seal on. Ühele, kellega Läti laagris hästi läbi saime ja mujal ka muidugi, ei julgenud otsa vaadata. Tema poolegi mitte. Kaua aega on mööda läinud ja ma ei tee enam judot ju. Kes olen mina, eksole. "Kõnni ja mööda nagu meid poleks." Nende jaoks olen keegi. Nad ei unusta mind :) Ja see, kes tundus vahepeal kaduvat(ta iseloom.. tundus ülbe vms), ei ole seda sugugi. Sama hea nagu alati :) Tuli rääkima ja puha. Te olete mulle nii tähtsad :/

See tunne oli võimas! Oma maailm. Kõigest muust lülitusin välja. Olid ajad...
1 comments:
tean..
Postita kommentaar