"Võru on türadepealinn"

Võru rannapromenaad. No, see on midagi :D Sai lähemalt uuritud ka promenaadi monumenti, mis palun väga vabandust, aga näeb välja nagu türa.
Ehk tõesti on rand liiga üle kuhjatud, aga see valgustus.. no mmmmh! Imeilus!

Pool käesolevast nädalast pühendasin raamatule "Punane ja must" (Stendhal?). Kohustuslik kirjandus. Alguses venis nagu kaameli tatt, hiljem läks päris põnevaks. Üldiselt võiks öelda, et jäin rahule. Võisin aeg ajalt end tegelastega samastada. See pidavat olema ajalookroonika, kuigi enamus ajast rääkis raamat peategelase armusuhetest. Kes, kus, kelle kätt hoiab või hoida tahaks.
"Mina olen sõltumatu inimene," ütles ta kolme aumärgiga dekoreeritud härrale, kelle üle ta nähtavasti nalja heitis. "Miks peaks mul täna olema seesama seisukoht, mis kuus nädalat tagasi? Kui see nii oleks, siis muutuks mu seisukoht mulle türanniks."

Teisipäeval (vist) kirjutasin blogimaterjali natuke. Hetkeemotsiooni ajel kogetud mõtteid, tundeid.. Liblikad on surnud, sobiks selle lühikese mõttelennu pealkirjaks.
"Ma ei kavatse enam osa võtta elust, mis kordab ikka ja jälle oma nõmedust ja odavust. Ilmselt polnud mul õigus, kui arvasin, et midagi võiks paremaks minna. Muutumine pole siinkohal vist võimalik. Alustan uuesti. Teine algus, teised mõtted. Kui pean oma mõtteid sunniviisiliselt vaigistama, siis seda ma teen. Nii kauks, kuniks vanad mõtted ise hajuvad ja teevad teed uutele. Minu sweet november ei lase end oodata. Oodata polegi vaja. Niigi veedame aastaid oma elust oodates valgusfoori taga, järjekordades, arstikabineti ukse taga.. Oodates kellegi järele, lausumata sõnade järele jne."

Möödunud nädalavahetusel oli spordihallis Eesti Meistrivõistlused judos. Kuradi hea oli oma inimesi näha. Omamoodi perekond. Tahtsin tabloo nipid ka ära õppida. Umbes 4-5 tundi jändasin tablool. Tehnika pole ikka mulle. Soperdasin ja tekitasin veits kaost, aga sellegipoolest meeldis sitaks. Sain selgeks vähemalt.

Effing möllutavad hormoonid! Mingi ülitundlikkus ja shit. Vähemalt lumi on maas ja hinges on rahu. Nii mõnus oli väljas kõndida, kui lumehelbed ripsmetele ja juustele langesid. Piparkookide ja mandariinide söömis aeg. Eelmine aasta polnud ma talvest sugugi vaimustatud, aga nüüd on teised lood.