He's just not that into you

"Wise man sayd that I am the rule. That I have to stop thinking that every guy can change..."


Olen meeletus lummuses ühest filmist. See räägib suhetest nii kuradi ilustamata ja realistlikult. Noh, nagu asjad on. Stereotüüpsed mehed lasevad üle ennast alandavaid naisi. For riil, endal hakkas juba häbi nende naiste käitumise pärast. Pane või silmad kinni or sth. Ja mehed.. nagu ikka. Kasutavad ja pärast saadavad läbi lillede perse. Naised aga... tsiteeriks filmi "Miks naised küll nii teevad? Loovad endale ettekujutusi. Võtavad mingi väikese asja ja keeravad selle hoopis millekski teiseks?". Nagu what the fuck, kui õige! Loodame liiga palju ju, eksole? Mõtleme üle. "When guy want's to date with you, he'll make it happen. He will ask you out."

Ma ei oskagi rohkem midagi öelda, kui et I wanna be the exeption. Kes filmi on näinud, mõistab :)

Die Schmetterlinge in meinen Bauch

Neljapäev vastu reedet tuttu jääda ei saanud. Otsisin kedagi, kes minuga väljas nilliks. Eliis tuli :) Deem, that girl is cool! "Arvavad, et võivad arvata." Men :D Seejärel vahetas Eliisi välja somebody. Poole kaheni väljas. Ega mina ju selle peale ei mõtle, et teistel reedeti kool on :D Läksin koju ja hakkasin pakkima. Palju polnud vaja kaasa võtta, aga ma olin nii kuradi unesegane ega habanud midagi. Nagu puuga pähe saanud. 3:20 sõitsin juba bussiga Tallinna, Tallinnast lennukiga Riiga, Riiast lennukiga Hamburgi, Hamburgist rongiga Flensburgi, Flensburgist.... Lõpuks jõudsin pärale. Sankelmark! Minu kodu kuniks esmaspäevani. Sankelmargis toimus konverents "Die Singende Revolution". Räägiti Balti maadest sel ajal, Balti ketist, M.-R. paktist võeti ka sõna. Kuradi huvitavad teemad ja loengud olid. Effing kahju, et ma põmst midagi aru ei saanud :/ Ainult üks loeng oli inglise keeles. Kõik teised olid saksa keeles. Igatahes kogu konverentsi põhiteemaks oli Eesti :) Meie väikse riigi vastu tunti säärast huvi. Vägevad diskussioonid olid ka. Deemit, kui väga oleks tahtnud saksa keelt rohkem habada! Pildil härra Milano. Ehk siis teen-mis-tahan-teie-mind-ei-koti.

Eestist oli seal 2 kaheteistkümnendikku Rakverest(Liisi ja Carl), 2 üliõpilast Tallinnast(Artur ja Reivo), mina ja üks kaheteistkümnendik mu koolist(Eveli N.) ning üks ma-ei-tea-kui-vana naine Tartust saksa instituudist. Aa, üks loengupidaja oli ka eestlane. Täiega nunnu noor naine. Põhiliselt suhtlesingi eestlastega. Viimasest loengust lasime Liisi ja Eveliga üle, sest need Tallinna üliõpilased pidid ära minema. Võtsime viimast. Hästi lahe seltskond oli!
Mingi venelasega rääkisin ka nats :D "Spakoinoj notš" or sth kell seitse õhtul :D Ma nii pro ma ütlen no!

Kokkuvõttes jäin meeletult rahule. Välja arvatud need katsumised Riia lennujaamas. No nii põhjalikult pole vaja katsuda mu arust! Tegelt ka! Ma omaarust ei näe eriti terrorist välja.. Koju tagasi tulla polnud ka piin. Mul on Võrus ka hea!

Esmaspäeva õhtul jõudsin Tallinnasse. Võrru bussi enam ei läinud, aga Tartusse läks. Sinna sõitsingi. Laura my laaaaaaaav võttis mu vastu :)

Teisipäeva hommikul tõmbasin bussi peale, sest no hallo, kool on nii äge, et sinna peab jõudma :D Täiega meeldib õppida :D

Tänasest võiks ka rääkida. Vene keel ja keka oli ühendatud. Veider, seda minagi! Laulsime "Kui sul tuju hea" ja "BUUUGI VUUUUUUUGIT" vene ja eesti keeles. Tantsisime ka otseloomulikult. Tunni lõpus oli mingi naeruteraapiasarnane asi, kus ma olin päriselt ka lämbumise äärel :D Aktsiooni muutis veel toredamaks pealtvaatajad - õpetajad. :D See kõik oli normaalsusest NII KAUGEL. Ääretult eakohane ka muidugi. Nalja peab saama! Elab kauem. Ma tunnen, et tänase tõttu ma jäängi elama. Elan kuni elu lõpuni. :D

Tänasega sai mu koolinädal läbi. Homme ametlik töövarjupäev ja ülehomme on mul varjutamispäev. Neljapäev lihtsalt ei sobinud mu varjutatavale nagu ma juba varem mainisin. Täna on taaskord midagi head teoksil. In mein Zimmer natürlich! Ich kan nicht warten!! Eriline kiindumus tekkis saksa keele vastu nagu näha.

You got me lifted shifted higher than a ceiling.

Palju õnne!

Täna on ühe minu jaoks negatiivse südmuse sünnipäev. Tee, mis tahad, aga ma olen ikkagi pealaest jalatallani õnnelik. Eelmine nädal arvasin, et tänasest postitusest tuleb mingi emo huina muina, aga võta näpust! Kõik on nii kuradi hea ja vb läheb veelgi paremaks?

Mu varjutatav made my day eile. TA ON NÕUS!! Ma olen nii palju "ei"-sid saanud. Lõpuks leidsin tema ja ta on nii hea ja sõbralik ja abivalmis ja HEA! Nii väga ootan seda päeva!

Teine selline ärevust tekitav asi on konverents Saksamaal. Aint 8 eestlast läheb sinna, aga vähemalt ühte neist ma imenatuke tean. Meie koolist. Ka Eveli (Y):D Loodan parimat. 13 ja reede pidavat õnnetu kuupäev olema, aga ma pole ebausku. Nii, et mind see ei puuduta ehk.

Lisaks neile on veel üks.. mm.. asi? Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Oo ekstaas, see rõõm kisub mu pooleks. Nii palju ei mahu ära mu sisse ju! Mu elu on vikerkaarevärvi praegu :)


Ei saa kirjutamata jätta...
"Ja ta tunnistab mulle seda! Ta maalib mulle seda ette pisimate üksikasjadeni! Ta kaunis pilk puhkab minul ja kõneleb mulle armastusest, mida ta tunneb teise vastu."(Schiller)

"And I'm kicked off this earth with no one to hold it's getting cold and my shest hurts"

"Võru on türadepealinn"

Võru rannapromenaad. No, see on midagi :D Sai lähemalt uuritud ka promenaadi monumenti, mis palun väga vabandust, aga näeb välja nagu türa.
Ehk tõesti on rand liiga üle kuhjatud, aga see valgustus.. no mmmmh! Imeilus!

Pool käesolevast nädalast pühendasin raamatule "Punane ja must" (Stendhal?). Kohustuslik kirjandus. Alguses venis nagu kaameli tatt, hiljem läks päris põnevaks. Üldiselt võiks öelda, et jäin rahule. Võisin aeg ajalt end tegelastega samastada. See pidavat olema ajalookroonika, kuigi enamus ajast rääkis raamat peategelase armusuhetest. Kes, kus, kelle kätt hoiab või hoida tahaks.
"Mina olen sõltumatu inimene," ütles ta kolme aumärgiga dekoreeritud härrale, kelle üle ta nähtavasti nalja heitis. "Miks peaks mul täna olema seesama seisukoht, mis kuus nädalat tagasi? Kui see nii oleks, siis muutuks mu seisukoht mulle türanniks."

Teisipäeval (vist) kirjutasin blogimaterjali natuke. Hetkeemotsiooni ajel kogetud mõtteid, tundeid.. Liblikad on surnud, sobiks selle lühikese mõttelennu pealkirjaks.
"Ma ei kavatse enam osa võtta elust, mis kordab ikka ja jälle oma nõmedust ja odavust. Ilmselt polnud mul õigus, kui arvasin, et midagi võiks paremaks minna. Muutumine pole siinkohal vist võimalik. Alustan uuesti. Teine algus, teised mõtted. Kui pean oma mõtteid sunniviisiliselt vaigistama, siis seda ma teen. Nii kauks, kuniks vanad mõtted ise hajuvad ja teevad teed uutele. Minu sweet november ei lase end oodata. Oodata polegi vaja. Niigi veedame aastaid oma elust oodates valgusfoori taga, järjekordades, arstikabineti ukse taga.. Oodates kellegi järele, lausumata sõnade järele jne."

Möödunud nädalavahetusel oli spordihallis Eesti Meistrivõistlused judos. Kuradi hea oli oma inimesi näha. Omamoodi perekond. Tahtsin tabloo nipid ka ära õppida. Umbes 4-5 tundi jändasin tablool. Tehnika pole ikka mulle. Soperdasin ja tekitasin veits kaost, aga sellegipoolest meeldis sitaks. Sain selgeks vähemalt.

Effing möllutavad hormoonid! Mingi ülitundlikkus ja shit. Vähemalt lumi on maas ja hinges on rahu. Nii mõnus oli väljas kõndida, kui lumehelbed ripsmetele ja juustele langesid. Piparkookide ja mandariinide söömis aeg. Eelmine aasta polnud ma talvest sugugi vaimustatud, aga nüüd on teised lood.